Ida

Poola kaasaegse kino hinnatuima autori Pawel Pawlikovski (“Dostojevski reisid”, “Minu armastuse suvi”) Oscarile kandideeriv film “Ida” on meistriteos, mis valusal ja ilusal moel toob esile need traumad, moraalsed valikud ja näriva süütunde, mis idaeurooplase psüühesse on sügavale kinni istutatud.

Poola 1962. Kloostris üles kasvanud Ida otsustab enne nunnaks pühitsemist otsida üles oma tädi Wanda, kes töötab kõrgel kohal kommunistlikus kohtusüsteemis. Noor neiu ja keskealine naine asuvad üheskoos teekonnale, et lahendada orvuks jäänud Ida vanemate hukkumise saladus. Nende rännak viib kolkakülla, kus endiste elanike majadesse on asunud uued, vaenulikud ja sõnakehvad inimesed. Wanda paneb mängu kogu oma ametiga kaasas käiva jesuiitliku kavaluse ja jõhkruse, et neilt inimestelt tõde välja pigistada. Tõde, mis on ebameeldivam, kui isegi paljunäinud Wanda arvata oskab. See füüsiline ja hingeline teekond muudab nii raudse naise maski taha peitunud üksildast Wandat kui süütuses ja kasinuses elavat Idat. Liiga palju ja liiga lähedalt kogetud “päris-maailma” paiskab mõlemad naised omal moel olukorda, kus nad peavad langetama oma elu kõige raskema valiku.

Jutustuse mõjususe edasiandmisel on oluline roll suursugusel ja lummaval kaameratööl. Martin Oja kirjutab: “1960ndate alguses kulgeva tegevusega film on melanhoolse road-trip’i hõnguga. Operaator on loonud suurepärased mustvalged kaadrid, milles valgus jutustab juba poole loost. Tundlik ja intiimne linateos tungib sügavale ajastu südamesse, seades maised perspektiivid kõrvuti ühele skaalale igavikulisega.”

Eelmise aasta üks olulisemaid Euroopa filme „Ida” on nomineeritud Oscari ja Euroopa Parlamendi filmiauhinna LUX Prize kandidaadiks, ta on võitnud Londoni filmifestivalil parima filmi preemia, Toronto filmifestivalil FIPRESCI auhinna ning Varssavi filmifestivali Grand Prix.