Väikeses rannikulinnas kasvanud Thelma (Eili Harboe) kolib Oslosse elama, et hakata bioloogiat õppima. Ta on üsna introvertne, tundlik ja konservatiivne tänu oma perekonna karmilt kristlikule taustale, seetõttu ei leia ta ka ülikoolis tõelisi sõpru. Kord raamatukogus tabab teda ränk krambihoog; õnneks on läheduses Anja (Kaya Wilkins), kes talle kohe appi ruttab. Pärast seda vahejuhtumit tunneb Thelma Anja vastu tohutut kiindumust, ehkki see läheb tema põhimõtetega vastuollu. Nende vahel tekib sõbralik suhe, kuid mida lähedasemaks nad muutuvad, seda rängemaks muutuvad Thelma krambihood ja vaatajal tekib kahtlus, et need võivad olla seotud tema üleloomulike võimetega.

Kui „Thelmat“ lihtsalt kokku võtta, siis võib seda nimetada üleloomulikkust ja täiskasvanuks saamist käsitlevaks lesbi-thriller’iks, kuid tänu Trieri talendile on see palju rohkem kui rafineeritud žanrifilm. Neljandas järjestikuses koostöös oma kaasstsenaristi Eskil Vogtiga toovad nad vaatajani midagi hoopis teistsugust kui nende senised tööd; filmi, mida saab võrrelda üksnes Vogti režissööridebüüdiga „Pime“ (2014, linastus Tartuffil), sest ka selles filmis on reaalsus ja fantaasias sama võluvalt sulandunud.

(Vassilis Economou, Cineuropa.org)