Mida teha, kui oled režissöör, aga kohtuotsus keelab filmimise? Kuulsal iraani lavastajal ja demokraatia eest võitlejal Jafar Panahil on sellele küsimusele mitu head vastust.

Tänavu Berliinis parima filmi Kuldkaruga pärjatud komöödia “Taksojuht” on põhimõtteliselt selfie. Olude sunnil taksot sõitev režissöör on asetanud armatuurlauale kaamera ning salvestanud sellega kelmikast huumorist pulbitseva eneseiroonilise meistriteose, mis paneb kiiremini põksuma iga kinosõbra südame.

Geniaalne lavastaja on suhteliselt saamatu taksojuht, kellel pole õrna aimugi, kuhu tema kliendid soovivad sõita ja see polegi oluline. Tähtis on hoopis see, milline suurepärane galerii erinevaid inimesi tema taksost läbi käib ning millised ootamatud sündmused takso sees, ees ja taga aset leiavad. Koomilised karakterid tagapingil vahelduvad ja pilt tänapäeva Iraanist joonistub üha selgemini välja, põhiteemadeks kuritöö ja karistus ning filmitegemine. Tohutu südamesoojusega tehtud mängulise filmi ainus viga on see, et ta saab liiga kiiresti läbi. Aga heldimus ja muie suunurgas püsib kaua.

Sõprade abil mälupulgal laia maailma toimetatud filmil puuduvad tiitrid, et Iraani kohtusüsteem ei saaks Panahit kohtukeelust üleastumises süüdistada. “Ametlikult” on tegemist lihtsalt ühe takso turvakaamera salvestisega.