Välikino: Lõputu poeesia

“Sa oled poeet. Tunneta reaalsust teisiti,” ütleb filmi peategelane, noor Alejandro Jodorowsky oma masendunud sõbrale, sõnastades samas ka vana Jodorowsky elu- ja kunstifilosoofia aluspõhimõtte – tõelise (filmi)kunsti sihiks on panna meid tegelikkust teisti nägema, meie maailmatunnetust ümber kujundada. Ning seda on tšiili/prantsuse multitalendist kultusautor Alejandro Jodorowsky saavutanud nii oma tehtud (nt sürrealistlik “Püha mägi”, 1973) kui ka tegemata (ulmeline “Düün”) filmidega, rääkimata muust loomingust.

“Lõputu poeesia” on Jodorowsky kavandatava viieosalise autobiograafilise sarja teine film, lapsepõlvest pajatava “Tants reaalsusega” (2013) järg, mis jutustab Jodorowsky noorusest ja eneses kunstniku avastamisest 1940-1950ndate Santiago avangardistlikus kunstiskeenes. Visuaalselt ja sisult paeluv film põimib mälestusi mõjusamatest eluhetkedest filosoofilise reflektsiooniga, kus vana Jodorowsky ekraanil noorele endale elu õpetab. Ehkki tegemist on tema varasema loominguga võrreldes emotsionaalsema, ja nagu nii mõnigi kriitik on osutanud, üllatavalt vaatajasõbraliku filmiga, ei puudu siitki Jodorowskyle omane sümbolism ja sürrealism.

Katre Pärn / PÖFF