Kosta (Emir Kusturica) on üksik hing, kes kablutab imekauni loodusega mägikülas eesli seljas ringi ja kannab sõjas võitlejatele ja külarahvale kanistritega piima laiali. Lisaks sellele, et inimesed, kellega ta suhtleb, on kõik natuke segased, on olukord hullumeelne ka rahvusvahelisel tasandil: Bosnia sõda kestab endiselt ja kuulirahe on külarahvale igapäevane nähtus. Loomad on Kosta parimad sõbrad, eriti truudeks kaaslasteks on talle pistrik ning tulest ja veest läbi käinud eesel. „Linnumehe“ kallimaks tikub endine Jugoslaavia iluvõimlemistšempion Milena (Sloboda Micalovic), kuid Kosta ei rutta abielluma, sest ta ei tunne daami vastu eriti midagi. Kui aga külla satub ohtlikult keerulise taustaga Itaalia päritolu Pruut (Monica Bellucci), kes on Milena sõjardist vennale naiseks valitud, hakkavad Kosta hingekellad valjusti lööma. Vallandub ebareaalselt kirglik, kuid teostamatu armastuslugu, milles võimatuid olukordi justkui polegi, kuni…

Paadunud Emir Kusturica fännile on „Piimaringil“ järjekordne maiuspala, ülejäänute närve panevad balkanipärased hullunud jaskarid koos joomase puhkpilliorkestriga, verevannis kümblevad haned, piima joov madu ja alkoholi lakkuvad serblased, kuulivalangud, miiniväljal kärssavad lambad, imeline loodus ja hingemattev armastus, ilmselt proovile. Ehkki Kusturicale iseloomuliku stiili veidi rahunenumast toonist võib leida mõningast hiliskeskealist nostalgiat, on „Piimaringil“ nauditavalt ülevoolav, sõjaaja absurdist pajatav tragikomöödia, milles kõlav muusika (Kusturica pojalt Striborilt) on Balkani etnopunkrokifännile puhas kuld. Režissöörile omase fatalismiga langeb rahvast nagu loogu, kuid ometi tundub see kuidagi aktsepteeritava loomuliku kaona. Kusturica ise, loomulikult koostöös Bellucciga, loob maagilisse realismi kalduva armastusloo, mis on oma hulluses nakatavalt kaasahaarav.

(Hille Hanso)