Kaks aastat tagasi ajaloodraamaga “Troon” PÖFFi publikut ja žüriid lummanud ning grand prix’ ja filmimuusika auhinnad võitnud veteranlavastaja Lee Joon-ik on võtnud ette järgmise peatüki Korea ja korealaste ajaloost. Sel korral räägib ta loo anarhistist ja poliitaktivistist Park Yeolist ja tema armastutust, sarnaste vaadetega jaapanlannast Kaneko Fumikost, kes elasid 1920ndatel Tokyos, tol ajal Koread okupeerinud Jaapani impeeriumi pealinnas. Park, kes oli sinna ülikooli õppima tulnud, hakkas peagi poliitaktivismiga tegelema ning lõi koos teiste korealastega rühmitusi, mis tegelesid kõigega alates poliitagitatsioonist ja lõpetades vandalismiga, pälvides seeläbi ka Jaapani julgeolekuorganite tähelepanu. Viimased kasutasid 1923. aastal Tokyot tabanud võimast maavärinat ära ettekäändena Jaapanis elavate korealaste ja poliitilise teavitustööga tegelevate rühmade represseerimiseks.

Režissöör Lee läheneb sel korral oma ainesele veidi mängulisemalt, pakkudes vaatemängu kahe maailmavaate, veelgi enam aga üksikinimese ja süsteemi kokkupõrkest, seda ümbritsenud keerulistest ajaloolisest kontekstist ja selles tegutsenud huvigruppidest. Ühel pool on kaks radikaali, keda ajendab üheaegselt nii unistus vabamast maailmast kui ka uljas nooruslik edevus, nende vastas seisab aga seesmiselt konservatiivne, pärast Esimese maailmasõja võitu enesekindlust koguv ja oma võimuhaaret laiendav Jaapani impeerium, kus on samm-sammult maad võtmas ksenofoobia ning rahvuslik üleolekutunne teiste rahvaste suhtes.

(Hannes Aava)