Sean Bakeri järg Los Angelese tänavadraamale “Tangerine” (PÖFF 2015) on järjekordne värvikas ja vitaalne portree ülejäänud Ameerika ühiskonnale nähtamatust või märkamatuks jäänud kogukonnast.

Selle filmi peategelased on “varjatud kodutud”, perekonnad, kes elavad abirahast Florida odavates motellides. Tontlikult kahvatutes värvides mänguväljakud lastele, kes sealsete elamiste vahel vabalt ringi jooksevad, näevad need motellid välja nagu kõigest paari kvartali kaugusel asuva Disneylandi suhkruste fantaasiate ebardlik võsuke.

Willem Dafoe kehastab motelli juhatajat Bobbyt, karmi, kuid hellahingelist meest, kes üritab elanike kaootilises elus mingit korda luua. Kuid filmi köitev keskne karakter on kuueaastane Moonee (Brooklyn Prince), üksikema ja hangeldaja Halley (Bria Vinaite) ettevõtlik tütar. Läbi tema silmade on motell nagu omamoodi imedemaa ja kogu lapsepõlv üks pikk värviderohke suvine seiklus. Kinematograafia küllastunud toonid annavad loole peaaegu muinasjutulise hõngu. Kuid õige varsti saab selgeks, et Moonee ja tema ema ebakindlas elus ei ole midagi muinasjutulist ning nende lootusetu olukord muutub järjest masendavamaks.

(Wendy Ide)