Selle aasta jaburaim märul selle sõna parimas mõttes on teie silme ees! Ja kust mujalt võiks see pärit olla kui mitte Lõuna-Koreast.

Sook-hee (Kim Ok-bin) on naissoost taparelv. Ühel kurjakuulutaval, vihmasel õhtul leiame ta eikuskilt tagatänavast hetk enne seda, kui ta tungib otsatuna tunduvasse amfetamiinilaborisse ja notib seal armutult maha lõpmatuna tunduva rodu pahadikke. Aga seda ülistiilsel, üle võlli ja üliretsil moel! Filmi avastseen jätab mulje, nagu oleks „Old Boy“ (2003, rež Park Chan-wook) ja „Hardcore Henry“ (2015, rež Ilya Naishuller) kokku saanud ja sigitanud midagi ennenägematut. Ja just siis, kui teile tundub, et seda küll üle ei trumpa, on lavastaja Jung Byung-gil’il („Confession of Murder“) veel üpris mitu trumpi tagataskus varuks.

Mustad autod korjavad Sook-hee peale ja naine leiab end asutusest, kus koolitatakse endistest pahadikest palgamõrvareid. Neile antakse varielu ja kõigi üllatuseks saab Sook-heest üsna pea kuulus näitlejanna. Lubades töötada mõnda aega agendina valitsuse heaks, saab Sook-hee lõpuks elada normaalset elu; ta asub kuid lugema, et lubadus täita ja siis haihtuda. Muidugi ei lähe see nii lihtsalt ja uuelt lehelt alustamise lubadusest magusam on ühes korralikus Korea põnevikus vaid üks asi – verine kättemaks.

„Halastamatu“ esilinastus tänavusel Cannes’i filmifestivali võistlusväliselt programmis Midnight Projections. (Maria Reinup)