Midagi peab nende perekondadega lahti olema. Kõigepealt Andrei Zvjagintsev ja nüüd 27-aastane Ksenija Zujeva – kaks eri vanuses vene autorit teevad korraga filmi armastuse nappusest või suisa puudumisest kõige lähedasemate inimeste vahel, perekondlikust võõrandumisest, suutmatusest või tahtmatusest üksteist mõista.

Isa Jefim, ema Katja, tütar Anja ja poeg Andrei elavad koos 86-aastase vanaemaga Moskva äärelinna paneelmajas. Pealtnäha tavaline düsfunktsionaalne perekond, ainult et… elu seal on rohkem kui väljakannatamatu, pidev kisklemine ja üksteise süüdistamine. Vanemad ei saa aru lastest, lapsed vanematest ja vanemad teineteisest. Moodsa elu paradoks: kõik igatsevad kaastunnet ja mõistmist, aga ei ole suutelised seda ise pakkuma. Ainsana tundub kõiki mõistvat vanaema. Kuni juhtub suur tragöödia – väikese perekonna suur tragöödia.

Tavaliste inimeste tavalised saatused – neist on kõige raskem huvitavat filmi teha. Ja kui teha seda veel olmerealistlikus võtmes? Ksenija Zujeval on see õnnestunud, ka sellepärast, et ta armastab oma kangelasi, mis ka poleks. Tema argine lugu jõuab välja väga suurte asjadeni. Mida ütleb põhiseadus? Seda, et perekond on ühiskonna alus. Järelikult kõigub jalgel kogu ühiskond.

Venemaa tänavuste kõige huvitavamate debüütide hulka kuuluv film, mis on sümptomaatiliselt valminud ilma riikliku toetuseta.

(Tiit Tuumalu)