Kaks väikest last, Eydis ja Kari, pannakse bussi peale ja saadetakse suvekuudeks linnast maale lastekodusse. Ema paneb vanemale õele südamale, et ta noorema venna eest hoolitseks ja too teebki seda, aga mõlemad on alles väikesed ja kodust eemal olla ei ole lihtne – eriti kui kasvatajad on ranged ja kord karm. Ainus mõte, mis õde-venda lohutab, on see, et nende siinviibimine on ajutine – on ka neid lapsi, kes elavad lastekodus aastaringselt ja kellele see on ainuke koht, mis neile on üldse jäänud.

Tasapisi leiavad Eydis ja Kari uusi sõpru ja kohanevad pisut, aga ikkagi satub emb-kumb neist õpetajale jalgu ja saab karistuse osaliseks. Laste elav kujutlusvõime ja mänguline meel aitavad neil üle saada mitmest raskest hetkest, ja pealegi – nad lähevad ju varsti koju tagasi! Aga ema ei tule ega tule ja suve lõpp on juba käega katsuda…

Fantaasia ja reaalsus segunevad vaevumärgatavalt selles Guðrún Ragnarsdóttiri nõiduslikus debüüdis. Lugu meenutab vendade Grimmide muinasjutte ja on ühtaegu nii sünge kui ka lootusrikas. Tühjad ja tuulised väljad ja teravad kaljunukid muutuvad tegelaseks omaette ning suur kivitükk võib ühe hetkega justkui ellu ärgata. Maagiline realism seguneb filmi vähehaaval ning see, mis on päris ja mis mitte, jääb juba igaühe enda otsustada. Eydis ja Kari igatahes usuvad.

(Liisi Rohumäe)