Ameerika filmitegija Adam Christian Clark astub üles režissööri ja näitlejana selles süsimustas komöödias, mille keskmes on kohtingute maailm Los Angeleses, kus üks enesekeskne filmilavastaja leiab end taas vallaliste turul olevat. Filmi kaasprodutsendiks on Justin Lerner, kes lavastas ka filmi “Automaatne vihkamine”, mis linastus PÖFFil 2015. aastal. See film on süngelt vaimukas ja kohati ka jõhker vaatamine.

Pärast oma tüdruksõbra saientoloogiasse uskumise naeruvääristamist avastab režissöör Astor Williams Stevenson, et ta on taas üksi jäänud, ja püüab välja selgitada, mida ta üldse elult ootab. Samal ajal üritab ta oma filmile elu sisse puhuda, kuid avastab õige pea, et tema loominguline nägemus ei ühti ülejäänud võttegrupi omaga. Arvukatel kohtamistel käies näib Astori kalestumine ja küüniline ellusuhtumine aina enam kristalliseeruvat.

Kirsiks sellel filmitordil on Clarki enda julge ülesastumine mehena, kelle enesepõlgus on varjatud arrogantsi taha. Ometi õnnestub Clarkil kogu oma labasuse ja valelikkuse juures lisada tegelaskujule teatavat haavatavust, muutes Astori seeläbi põnevaks ja sümpaatseks karakteriks.

Ehkki see film on nagu mälestus 1970ndate Ameerika suurest kinost (põgusate peegeldustega Woody Alleni töödele), koostatud omavahel esmapilgul seostamatute hetkede staccato-struktuuris, on see samas läbinisti kaasaegne lugu, täis varjamatut seksuaalsust ja sageli karmi kriitikat kaasaegsetele kohtinguviisidele.

Küünilisuspuhangutest hoolimata on see ka vaimukas ja lustlik lugu ning kohustuslik vaatamine kõigile, kes hindavad Ameerika kinokunsti tugevaid hääli. Režissöör Clark on õnnetunult välja toonud urbanistliku “Meie aja kangelase” tüüpomadused. (Laurence Boyce)