Alice kadunud jänese otsingul

Mis juhtub siis, kui pärast I medemaad avastab Alice end hoopis brexitijärgses Ühendkuningriigis? Filosoofiatudeng Alice’i maailm pöördub pea peale ühel maskipeole järgnenud hommikul, mil eelneval ööl leitud hingesugulane Jänes on pärast meeletut õhtut 21. sajandi müstikale omaselt õhku kadunud ilma ainsatki jälge jätmata.

Tagatipuks ilmneb, et kogu vallatusi täis ööd on kommenteerinud lihast ja luust Slavoj Žižek isiklikult, ja mitte ainult. Sloveenia filosoofide kahurväena võtavad Alice’i kolm mina ette ka Alenka Zupancic ja Mladen Dolar.

Seejuures on „Alice kadunud jänese otsingul” kõike muud kui kaamelt filosoofiline mõttepala. Kõige täpsema aimduse saamiseks tuleks kujutada end otsast ääreni saginat täis kohvikusse vaidlemas pärast kaheksandat järjestikust espressot laua taga David Lynchi, Woody Alleni ja Jean-Luc Godard’iga. Tõepoolest, suured nimed ühe debütandi iseloomustamiseks, kuid režissöör Adam Doneni puhul vähemast ei piisa.

Olles teinud ajalugu maailma esimese holograafilise lavastusega, heliloojana ja muusikuna, on Donen võtnud nüüd kursi mängufilmide suunas ning maandunud oma maailma esilinastusega otse PÖFFi võistlusprogrammi. Seda Doneni starti tasub oma silmaga näha, sest teda on ees ootamas tõeliselt kõrge lend suurte tähtede poole.

Elise Eimre