Atlantis

Atlantise olemasolu üle on vaieldud alates ajast, kui see Platoni kirjutistes esmakordselt allegooriana esile kerkis. Valentin Vasjanovitši uusimas filmis kannab sama nime lähituleviku antiutoopia Ukrainas. Pärast 2014. aasta venelaste invasiooni, mille käigus pidi okupeeritud Krimmist ja Donbassist lahkuma üle 1,6 miljoni elaniku, jäi suur osa ida-Ukrainast tühjaks ja inimasustusele mittesobilikuks kõnnumaaks. Kaevandusjäätmed saastasid maapinna, infrastruktuur hävitati, üleujutatud kaevandused mürgitasid veekogusid. Veel mõni aasta ja see maa on sama elutu ja välja surnud nagu Tšornobõl.

Kauni pildikeelega filmi operaatoritöö meenutab Myroslav Slabosfitski teost „Hõim“ (PÖFF 2014), mille juures oli Vasjanovitš samuti produtsent ja toimetaja. Oma neljandas ja kõige julgemas mängufilmis näitab režissöör end empaatiavõimelise loojana. Täpse visuaaliga koreograafia traagiline sümfoonia, mis harmoneerub õigeksmõistmise kellamänguga – „Atlantis“ on sulam kurbusest, lootusest ja ioniseerivast pragmatismist.