Budapesti muinasjutud

Sõda pillutas inimesed üle maailma laiali. Film algab pärast sõja lõppu, kui inimesed, kes on kõik kaotanud, üritavad jõuda eimiski keskelt välja kuhugi. Vahel ei tea nemadki, kuhu täpselt – lihtsalt kuhugi kindlasse punkti, kuhu saab jala hetkeks maha toetada, et siis alustada teed tuleviku poole. Ning kui nad leiavad sel ebamäärasel teel haavatud, looduse poolt juba peaaegu hõivatud, hinge vaakuva trammivraki ning rööpadki, on see hea märk, et „linn ei saa enam kaugel olla”. Sõiduk hiivatakse uuesti rööbastele, see pakub kaitset ja lootust, ja inimesed hakkavad teda koos depoo poole lükkama. Trammi juurde tuleb kokku mikroühiskond: head inimesed, kurjad ka, kangelased ja kaabakad; sünnivad armastused, lapsed, tulevad kannatused ja surm… Aastaajad vahetuvad, pühad on peetud, ühine teekond läbi tule ja vee kestab kaua: kas kuid? kas aastaid? ehk igavesti? Aga mis kõige tähtsam: „oleme elus”.

Režissöör István Szabó unenäolaadse, poeetilise filmi lüürilise pildikeele tagab Sándor Sára operaatoritöö.