Delicatessen

Toidupuuduses ägaval post-apokalüptilisel Prantsusmaal tuleb majja, mille omanik oma tulude suurendamiseks ja majaelanike nälja leevendamiseks on välja mõelnud plaani, mille päris elus rakendajate elulugudega on võimalik tutvuda raamatus „Tung Tappa“, uus kostiline. Töötu kloun Louison osutub aga ootamatult kasulikuks erinevate väikeste tüütute ülesannete täitmisel, mis teda  nii eelmiste üürikuulutusele vastajate saatuse jagamisest säästab. Mõneks ajaks vähemalt.

Kannibalismi peetakse üldiselt teemaks, millest on keeruline rõõmsa ja lustliku meelega mõelda. Jean-Pierre Jeunet (koos Marc Caroga) mitte ainult ei mõelnud, vaid väntas sellest mõttest lustliku filmigi. Olles siinjuures veel sedavõrd nahhaalne, et filmi treileris ei ole mingit vihjet, et selline teema filmist üldse läbi käib. Filmi treiler ei paljasta kõige vähematki filmi sisu kohta. Me saame siin ainult mõne tegelasega nägupidi tuttavaks ja tegevuspaigast mingisuguse ettekujutuse, aga selleks, et saada teada, mis lugu Jean-Pierre meile rääkida tahab tuleb filmi vaatada. Ehk siis reklaamrulliga veetakse potentsiaalset vaatajat üle keskmise ninapidi.

Filmiajaloos on muuseas olnud periood, kus kannibalifilmid olid popid. Või no kas just popid, aga neid vändati. Või no olid paar meest Itaalias, kes neid väntasid, aga ju neid filme siis ikkagi vaadati. Nende puhul ei olnud muidugi mingit vaataja ninapidi vedamist. „Emanuelle and the Last Cannibals“ (1977), „Cannibal Holocaust“ (1980), „Cannibal Ferox“ (1981)  – juhuslikult sellise nimega filmi vaatama ei hakka. Itaallased püüdsid küll eeskätt jälkustega vaatajat šokeerida. Piiride katsetamisega, mida üldse tohib ekraanil näidata. „Cannibal Holocaust“ ses osas selle laine ilmselt kõige kurikuulsam film. Aga ka Cannibal Holocaustist leiab elemente, mis kuidagi ei sobi filmi üldise tooniga kokku. Riz Ortolani on filmile kirjutanud muusika, mis üldiselt toetab tegevust, Adulteress’ Punishment näiteks, aga filmi teemalugu on selline, et kujutluspildid mis ainult muusikat kuulates peas tekivad on karjuvas vastuolus selle tegevusega, mida need helid ekraanil saadavad.

Ja nii ka „Delicatessen“. Ei, ta ei rõhu vastikustundele, aga ta tekitab sellise mõnusa lühiühenduse. Kerge nihestatuse, kus muuhulgas peab jõudma iseendaga kokkuleppele, et kas sobib ikka naerda ühe tegelase järjekordse ebaõnnestunud enesetapukatse peale.

– Kalver Tamm