Ema

Pablo Larraín on kaasaja märkimisväärsemaid Tšiili filmitegijaid, kelle äärmuslikult valitud karakterid tekitavad sageli kõhedustunnet. Värske käekirjaga režissööri viimane film, Veneetsia filmifestivalil linastunud “Ema”, on kannustatud üheksakümnendate hedonismist ja mässumeelsusest.

Filmi keskmes on ekstsentriline tantsijatar Ema, kes on sunnitud oma lapsendatud pojast loobuma. Ehkki lapsega oli probleeme – kord pani maja põlema, siis pressis koera külmkappi –, ei suuda Ema hüvasti jätta. Vahendeid valimata alustab ta teekonda pojani. Ema on omamoodi antikangelanna. Ta tantsib tühjadel tänavatel, süütab liiklusmärke, on inimsuhetes armutu – ja kõige selle juures ka kuratlikult võluv. Kõik see teeb Larraíni “Emast” ennekõike võimsa visuaalse rännaku, mida juhivad kartmatud naised, tants ja kõmisev klubimuusika.

Aurelia Aasa