Hunditund

Vargtimmen
Rootsi
1968, 1h 30m
Režissöör
Ingmar Bergman
Osades
Max von Sydow, Liv Ullmann
Keel
rootsi
Subtiitrid
eesti, inglise

Kunstnik Johan Borg (Max von Sydow) taandub oma naise Almaga (Liv Ullmann) väiksele saarele, mis osutub aga hinge ja teadvuse hämarates soppides pesitsevate deemonite mängumaaks. Unenägude ja reaalsuse segunedes püüab Alma kaitsta oma abikaasat, kelle üle loojanatuuri varjukülg üha enam võimust võtab.

Kaks aastat varem linastunud “Persona” (1966) menu julgustas Bergmani, kes soovis trotsida harjumust publikule liigselt vastu tulla, kuid kartis, et paljuski isiklik “Hunditund” vaataja ükskõikseks jätab ning pelgalt kõrgi peeglisse vaatamisena mõjub.

“Hunditund” toob Bergmani loomingusse uued elemendid, – romantilise iroonia ning õudusfilmisugemed – mida režissöör kerge muhelusega parodeerib.

Hunditund on pimedaim aeg vastu hommikut, kui kõige rohkem inimesi sureb ja sünnib. Hämar hetk, mil kõik tekib ja kaob. Näiteks ka kunstilooming. “Hunditund” ongi film kunstniku loomise sunnist, millele ta alluma peab. Kuid pimeduses võivad ta hinge iilida ka deemonid ja kunstniku hävitada. Isegi kui kunsti teema ei puuduta, võib seda nautida kui psühholoogilist õudusfilmi, sest deemonid on tõeliselt õõvastavad. Atmosfäär sürrealistlik, laes kõnnib mees.

– Rainer Sarnet