Hüvasti, NSVL
Vaevalt teadvustas Lauri Randla väikese poisina laevale astudes ja üle lahe oma uuele kodumaale Soome sõites, et tema pagasi kõige väärtuslikum osa asub aju mäluriiulitel. 30 aastat hiljem korrastab Lauri need mälukillud ja sellest saab tema esimene täispikk mängufilm, lõbus ja südamlik.
Johannes on ingerisoome poiss, kes elab vanavanematega Nõukogude Eesti salajases linnas. Ükskord läheb ta keelatud kohas ujuma ja sellest tekib suur jama. Lausa nii suur, et selle lõpp-tulemusena peab perekond elukohta vahetama. Poiss tunneb end sageli üksildasena: ümberringi on valdavalt eesti ja vene lapsed, tema pole kumbagi. Kogu tõrjutus kaob aga päeval, kui Soome tööle pääsenud ema hakkab Johannesele tooma asju, mida kellelgi pole. Fakt, et Johannese ümber toimuvad suured sündmused ja võimas NSVL laguneb täistuuridel, on tema jaoks tähtsusetu. 10-aastase poisi ellu on tulnud tüdruk, Veera…
Sellest filmist rääkides saab kindlasti kasutada sõna „nostalgia“: autor on osanud kõigi filmile omaste vahenditega luua emotsionaalse lapsepõlve tunde. Kaasaegsel moel filmi tutvustamiseks piisaks paarist märksõnast, mõnest fotost ja Lauri Randla enda kirjutatud filmi originaalmuusikast – meloodiast, mis väljendab väga täpselt autori suhet nähtava ekraanilooga. Olgu lisatud, et just seda filmi võib teatud mööndustega pidada maailma esimeseks ingerlaste mängufilmiks.
Mihkel Möölman
