Inimesed pühapäeval + Sheep Got Waxed
Aastaid enne suurteks Hollywoodi tegijateks saamist tegi kamp noori saksa filmitegijaid – nende hulgas tulevased film noiri meistrid Robert Siodmak ja Edgar Georg Ulmer ning tulevased Oscarivõitjad Billy Wilder ja Fred Zinnemann – 1930. aastal koostööprojekti “Inimesed pühapäeval”.
Tummfilmi alguspunktiks oli küsimus: mida teevad tavalised noored inimesed ühel kaunil pühapäeval? Vastus oli lihtne ja äravahetamiseni sarnane tänapäevaga: nad flirdivad, mõnulevad ja naudivad oma vaba aega. Nii valitigi 1929. aasta suvel kaks noort meest ja kolm noort naist esindama noorsugu, kellega veeta üks helge nädalalõpp.
Lisaks tolleaegse noorsoo tundmaõppimisele annab see elurõõmu täis päiksepaisteline film haruldase võimaluse heita pilk sõdadevahelise Weimari ajastu Berliini tänavatele, selle ainulaadsele arhitektuurile ja linnamelule. “Inimesed pühapäeval” valmis vahetult enne natsionaalsotsialistlikku mõju ning Saksa filmitööstuse ülevõtmist Joseph Goebbelsi propagandaministeeriumi poolt. Filmi võib vaadelda ka kui ajakapslit, mille abil heita pilk Euroopa ühele tähtsamale suurlinnale 1920ndate aastate lõpus. II maailmasõja jooksul hävis üle 30% Berliini keskusest, muutes seeläbi pöördumatult Berliini ja saksa rahva nägu.
Tegu on erakordse seguga dokumentaal- ning mängufilmist, mis jälgib ühe sõpruskonna tegemisi kaunil päikselisel pühapäeval. Näitlejad olid mitteprofessionaalid, kes mängisid põhimõtteliselt iseennast – filmis kujutatud tegelased on reaalsete inimeste koopiad ning publikule teatatakse filmi avatiitrite ajal, et kõik filmi osatäitjad naasesid pärast filmi valmimist 1930. aasta veebruaris oma tavapärastele töökohtadele. Filmi lõpus tuntakse kurbust peatselt lõppeva pühapäeva ning eesseisva töönädala alguse üle, ning ühes sellega astus ka filmimeeskond vastu süngele ning teadmatust täis tulevikule. Pea kogu võttemeeskond põgenes sõja puhkedes Ameerikasse, kus neid ootas helge tulevik filmitööstuses.
Nii nagu “Inimesed pühapäeval” oli omal ajal ülimalt eksperimentaalne film, esindab ka leedu post-jazz trio Sheep Got Waxed eksperimentaalsust ja uusveidrust. Nende muusika on ühtaegu keeruline kui ka ligipääsetav. Trio toob uue perspektiivi nii jazzi, elektroonilisse kui ka akadeemilisse muusikasse. Kitarri, saksofoni ja trummikomplekti täiendavad mitmed efektimasinad ning digitaalperkussioon. Free-jazzi ja elektroonilise muusika merd, millel nende looming peamiselt seilab, raputavad ositi heavy metali tormid.
Kollektiiv on teinud koostööd nii erinevate teatritruppide kui ka kinodega. Viimati mängiti muusikat tummfilmile selle aasta veebruaris kinos Cinémathèque Française, kus bänd esines 900 pealisele publikule instrumentaalkavaga linateosele „Folies de Femmes“.
Muusikakriitik Madis Järvekülg on ansambli kohta kirjutanud: “Ühest küljest tahaks Sheep Got Waxed säilitada rockbändi eetost, teisalt kipuvad nad selle piiratust just eri allikate abstraheerimise, mitte tehnilise perfektsionismi kaudu lõhkuma. Tundub, et trummar kannab endas mingit metalvaibi. Kitarrist näib kui häbelik iseõppija, kes hard-rock´i näpuharjutustest juba rohkem tantsuindie mõju alla langenud ning saksimängija igatseb avangardi, laveerides hüsteeriliselt ambiendi ning etteaimamatute meloodiate vahel.” […] “Peab tõdema, et sellist kokkumängu nõnda eksperimentaalsel suunal Eesti bändide juures mina küll kohanud pole.”
>> http://www.sheepgotwaxed.com
>> https://www.facebook.com/SheepGotWaxed
>> https://www.instagram.com/sheepgotwaxed
>> https://soundcloud.com/sheepgotwaxed
>> https://open.spotify.com/album/1nwWMwz9qFH9iYqc1KKSDY
