Irreaalsuse pehmed raamid: 1970ndate lõpu ulme

1970ndate aastate lõpus jõudis ulmežanr Nõukogude Eesti filmikunsti ja valmis nii meie oma tuntuim (ning esimene täiesti stiilipuhas) ulmefilm „Hukkunud alpinisti hotell“ ning esimene õnnestunud Nõukogude Eesti kaastootmisfilm, poolakatega koostöös valminud „Naavigaator Pirx“. Lisaks sellele võeti samal ajal Eestis üles ka maailma filmiklassikasse kuuluva Andrei Tarkovski „Stalker“.

Suurte tegijate varjus ja tuules tegi oma esimeste lavastajatöödena kolm ulmelist lühifilmi ka Raul Tammet – „Kiri Giuliale“, „Soolo“ ja „Pulmapilt“. Tammet on täna enamusele tundmatu nimi, ent tema lühitriloogia filmid on müstilised ja pigem jätavad ütlemata, kui selgitavad liiga täpselt. „Kiri Giuliale“ on suuresti kahel näitlejal püsiv kammertriller, kus miinile astunud Noormees (Lembit Ulfsak) dikteerib enne vältimatut surma kirja oma naisele. Demineerijat mängib talle vastu legendaarne filmilavastaja Jüri Müür. „Soolos“ saabuvad jõe ülekäiku valvava parvevahi juurde kummalised külalised ja mehel tekib kahtlus, et teisel pool jõge toimub midagi kahtlast. Ka parvevahi naine käitub imelikult. Tuleb minna asja uurima… „Pulmapildis“ leiab Ants (Rein Aren) metsast ilmeliku lennumasina ja selle piloodi (taas Ulfsak), õige pea saab aga selleks, et see pole tavaline lennumasin ja mees pole sinna sattunud juhuslikult. Üllatus-boonuseks Jüri Garšnek väga lahedas rollis.

Tristan Priimägi

KIRI GIULIALE  (1978) – r: Raul Tammet – 10 min

SOOLO (1979) – r: Raul Tammet – 23 min

PULMAPILT  (1980) -r: Raul Tammet – 29 min