Italianamerican

Ühel õhtul oma vanemaid nende pisikeses New Yorgi korteris külastades lülitab Martin Scorsese kaamerad käima. Alguses ehk veidi kohmetud, kuid kiiresti olukorra omaks võtnud Catherine ja Charles Scorsese arutlevad oma elu üle, mõeldes tagasi kasvatuse, perekonna, religiooni ja abielu peale. Nad meenutavad sõjajärgset elu ning kui raske oli vaestel Sitsiilia immigrantidel Ameerikas kohaneda.

Scorsese dokumentaali “Italianamerican” võib pidada tema kõige isiklikumaks ja südamlikumaks filmiks. Religioon ja päritolu on teemad, mis käivad läbi suurest osast tema linateostest ning on olnud tugevateks mõjuteguriteks nii tema loomingus kui elus. Ehkki õhtu jooksul puudutatakse ka õrnemaid teemasid, on Scorsesede perekonda lausa lust jälgida. Catherine on alati lausa nakkavalt naljatlev ja krapsakas, Charles aga salapärasemalt vaoshoitum ja rahulikum. Selge on see, et ehkki Catherine ja Charles on kaks ääretult erinevat isiksust, on tegu teineteist jäägitult armastavate inimestega, kes tunnevad üksteist läbi ja lõhki.

Scorsese vanemad lõid oma eluajal kaasa pea igas oma poja filmis – enamasti kaamera ees, mõnel harvemal juhul ka kaamera taga. Catherine kehastas filmides tihti ennast sellisena nagu me teda ka siin näeme – energilise ja hoolitseva emana, kes muretseb oma poegade pärast. Parim näide tema tüüprollist on Proua DeVito tegelaskuju filmis “Omad poisid”, kus lööb jõuguliikmena kaasa ka Charles.

Südamessepugev film on ilus mälestus režissööri vanematest just sellistena, nagu nad olid – omavahel armsalt nääklemas ning Catherine kööki jooksmas, et kontrollida, kas tema salajane kaste ikka õigel temperatuuril keeb.