Jalgrattavargad

Filminäitlejat ja -lavastajat Vittorio De Sicat (1902–1974) saab pidada Federico Fellini ning Michelangelo Antonioni kõrval üheks Itaalia olulisemaks režissööriks. Pärast tema läbilöögifilmi “Saapapuhastaja” (1946), mis pälvis tähelepanu ka USA-s, tuli De Sica välja liigutava draamaga “Jalgrattavargad” (1948), mida peetakse tänini neorealismi mõjukamaks teoseks ja üheks filmiajaloo säravamaks kroonijuveeliks.

“Jalgrattavargad” on filmitud reaalses sõjajärgses Rooma töölisklassi piirkonnas ja jutustab liigutava loo vaesest mehest Antoniost (Lamberto Maggiorani), kel õnnestub leida pärast pikki ponnistusi töö plakatite üleskleepijana. Antonio peab töö tegemiseks pantima jalgratta, millest saab tema asendamatu abivahend. Õnnetuseks varastatakse ratas kohe esimesel tööpäeval ja mees asub koos oma poja Brunoga (Enzo Staiola) seda palavikuliselt mööda Roomat taga otsima. Leidnud lõpuks oletatava varga, saab aga Antonio aru, et too on täpselt samasugune kehvik kui temagi. Viimases hädas otsustab ka Antonio ise rattavarguse kasuks, et hommikuks tööle jõuda… 1949. aastal parima võõrkeelse filmi au-Oscari pälvinud “Jalgrattavargad” pole mitte ainult tähtis neorealismi stiili esindaja, vaid pakub meile filmiajaloo üht südamlikumat isa-poja suhet, mis on täis emotsionaalseid tõuse ja mõõnu, vastastikust vihkamist ning armastust.

Filmitud suuresti mitteprofessionaalsete näitlejatega ja täielikult enda kogutud raha eest, on De Sica film hea näide sellest, et ajatu linateose tegemiseks ei pea kasutama tuntud filmistaare. De Sica oli pärast “Saapapuhastajate” edu USA-s saanud pakkumise “Jalgrattavaraste” tegemiseks kuulsalt Hollywoodi produtsendilt David O. Selznickilt, kes lubas filmi finantseerida ja kutsuda peaossa Cary Granti. De Sica keeldus pakkumisest ja edasine, nagu me teame, on juba ajalugu.

Filmi juhatab sisse kino- ja jalgrattahuviline Tõnis Jürgens.