Juured

Juured
Eesti
2018, 1h 42m
Režissöör
Kersti Uibo, Aljona Suržikova, Moonika Siimets, Heilika Pikkov, Anna Hints, Nora Särak
Keel
eesti, vene, inglise
Subtiitrid
inglise, vene, eesti

Dokumentaalfilm “Juured” jutustab kuus väga isiklikku lugu – esimene suur armastus, lapse kaotus, vananemine, truuduse murdmine, haprad suhted lähedastega. Kuus eri vaadet sellele, mis meisse on jäänud – perekonna, elukeskkonna kaudu – ja mis meist jääb. Lugude autoriteks on tuntud Eesti naisrežissöörid, vanuses 29-61 aastat, kes lisaks filmitegijaks olemisele on ka emad, tütred, abikaasad. Miks mitte armukesed või maailmarändurid. Filmi tegevuspaikadeks on Makedoonia, Tšehhi, Tai ja Eesti.

POEEM ARMASTUSEST
režissöör Nora Särak
Esimest korda läksin Eestist ära ilma tagasituleku mõtteta. Esimest korda muutsin oma elu nii ootamatul põhjusel kui armastus. Esimest korda sain aru, mida tähendab pateetiline tunne igatseda. Selle poeetilise kollaažiga püüan jagada oma mõtteid ja nendega kaasnenud olukordi, mis mind on viimasel ajal saatnud.

OODATES IMET
režissöör Aljona Suržikova
Naise kõige suurem rõõm on kinkida elu uuele inimesele. Kõige suurem valu – lapse kaotus – aitab näha elu ilu. See film on elust ja sellest, kui suur ime see on, et me elame.

EMAKIVI
režissöör Kersti Uibo
“Emakivi” on ilmavalgust ootava loote või vastsündinud lapse esimene pilt maailmast. Kas tunnetame piire emaüsas või oleme osa lõputust Kõiksusest? Kas rändrahn rannas on maailmatu suur või tibatilluke kui rannakivi? Randuvate lainete kohin ja putuka tiivalöögi värin on lugu juurtest enne seda, kui inimese jalg Balti mere randa puudutas.

40 AASTAT HILJEM
režissöör Moonika Siimets
Minu vanemate, Tiina ja Ülo kodus on elu jooksul alles hoitud kraami rohkem, kui neil endal eluruumi. Kasutuna seisavad riiete kuhilad, vanad ajalehed ning nõud takistavad ligipääsu söögilaua juurde ja voodisse. See on lugu armastusest asjade vastu ja raskusest neist lahti lasta.

EMAGA KLOOSTRIS
režissöör Anna Hints
Ema ja tütar, kelle suhteid on varjutanud valusad üleelamised, lähevad koos Taimaale kloostrisse. Kas 26 päeva täielikus vaikuses mediteerimist aitab neil minevikuga rahu teha?

MU LIHA JA VERI
režissöör Heilika Pikkov
Minu vanaema ja vanaisa abiellusid 1959. aastal. 50 aastat hiljem seisavad nad taas altari ees, et kinnitada oma ammu antud vannet. Nüüd nad teavad, millal enda eest seista ja millal on parem vait olla. Millal andestada ja millal lahti lasta. Nad teavad ka seda, et aega on väheks jäänud. See on lugu armastusest ja kaduvusest. Mu lihast ja verest.