Kadunud kiirtee

Saksofonimängija Fred Madison on võõrdumas oma naisest Reneest, kui elu tema ümber järjest imelikumaks muutub: ta hakkab saama videokassette lindistustega tema majast ja selle sisemusest ning ta kohtub pahaendelise kaame näoga mehega. Peavalud ja nägemused sagenevad ning ühtäkki on Fred oma naise mõrva eest arreteeritud. Vanglas aga muutub ta kummalise seansi käigus hoopis teiseks meheks, Pete Daytoniks. Kui Dayton vanglast vabaneb, tuleb peatselt temalgi teha tegemist nii kaame mehe, kui ka saatusliku naise Alice’iga, kes näeb välja nagu tapetud Renee õde.

Selgemalt oleks seda lugu lühidalt väga keeruline edasi anda. „Kadunud kiirtee“ struktuuri on võrreldud Möbiuse lehega, aga Lynch on ise öelnud, et teda mõjutas dissotsiatiivse fuuga-nimeline vaimne häire, mida iseloomustab mälukaotus, millele kaasneb tihti mingisugune müstiline retk kuskile ning lisaks võib see olla seotud mingi uue, üllatavalt detailse identsuse omandamisega. Seetõttu polegi ehk „Kadunud kiirtee“ paljudest aja- ja ruumihaakidest mõtet end segada lasta, targem on püüda siinse maailmaga tunnetuslikult kaasa minna. Lynchi mitmed hinnatumad teosed on liigitatavad just film noir’i või neo-noir’i žanri, ja nii ka „Kadunud kiirtee“ – hämar, öine keskkond (Lynch taotles kuulu järgi lausa taustade sulandumist musta, et veelgi hägustada meie ja „muu“ maailma või teadvuse ja alateadvuse piire), femme fatale, õigemini lausa kaks, ja lõksu võrgutatud, pea kaotanud mehed. Lynchi armastatud visuaalne motiiv kiiruga auto alla kaduvast maanteest on nüüd saanud lausa oma filmi. See on ka esimene kolmest Lynchi Los Angelese filmist, millele järgnesid „Mulholland Drive“ ja „Siseimpeerium“.

„Kadunud kiirteed“ saatis väljatulekul kriitika ja vähene kassaedu, kuid läinud 25 aasta jooksul on sellest saanud üks analüüsitumaid ja mainitumaid Lynchi filme.

Tristan Priimägi