Lahkumine Tallinnast. 1941
22. märtsil vestleb Kiur Aarma ja Jaak Kilmiga Siim Angerpikk.
1941. aasta augusti lõpupäevadel leidis Eesti põhjarannikul aset üks ajaloo suurimaid merekatastroofe. Pealetungivate sakslaste eest põgenev Nõukogude võim viis kiirustades ja paaniliselt läbi Tallinna evakueerimise. Rohkem kui kahesajale laevale paigutati vabatahtlikult või sunniviisiliselt nii Punaarmee üksuste jäänused, põgenevad punategelased kui ka mobiliseeritud eestlased ja tsiviilisikud. Kokku üle 30 000 inimese. Laevade rivi võttis suuna Kroonlinna ja Leningradi peale, ent Juminda poolsaare juures sõideti Saksa ja Soome mereväe seatud lõksu. Miinide, torpeedode ja lennukipommide plahvatustes läheb põhja 60 laeva ning hukkub hinnanguliselt 15 000 inimest, ka tuhandeid eestlasi. 28.-29. augustil 1941 toimunud lahing viis kaasa rohkem inimelusid kui üleilmselt tuntud Pearl Harbour või Dunkirk, ent see tragöödia on oma peaaegu hoomamatus mastaabis olnud nii eestlastele kui muule maailmale suuresti tundmatu lugu. Sündmuse meenutamine ei teinud au ei Nõukogude Liidule ega ka hiljem sõjas kaotanud Soomele ja Saksamaale.
Ajalooliste dokfilmide meistrid Kiur Aarma ja Jaak Kilmi on Juminda loo üles ehitanud kronoloogiliselt kulgeva ajaloopõnevikuna, andes hääle sündmuses osalenutele. Need on hääled kõikvõimalikest sündmuspaikadest: laeva mootoriruumist, hävituslennukilt, piirivalvekaatrilt, päästepaadist, kambüüsist, tumedate lainete vahelt… Oma vaatenurga annavad nii sakslaste, venelaste, eestlaste kui soomlaste mälestuspildid. Filmist selgub ka see, kuidas Juminda kohutavat katastroofi on hilisemates ajalookirjeldustes kujutatud, maha vaikitud, pisendatud või heroiseeritud.
