Libahunt

Pealtnäha ei ole see muud kui üks õudusfilmi elementidega thriller. 1945. aastal natside koonduslaagrist vabastatud lapsed jäetakse keset metsi asuvas häärberis ilma toidu ja veeta jumala hooleks, aga tõeline õudusunenägu alles algab, kui hoone piiravad sisse laagrit valvanud näljased murdjakoerad. Kirjelduse järgi suisa B-kategooria film, eks ole? Võta näpust!

Efektse žanrifilmi varjus kerib end aeglaselt lahti hoopis ilusa alltekstiga psühholoogiline lugu ohvrikompleksi ületamisest – kompleksi, mis holokausti, aga ka näiteks küüditamisega seoses siiani mitmete rahvaste veres istub. Need lapsed siin, kellelt on võetud kõik, kellest nii mõnigi on nakatunud kogetud kurjusest, leiavad üles oma inimlikkuse, heidavad koos laagrivormiga minema ka kannatajamentaliteedi ja suunduvad tulevikku, pea püsti.

Poola rahvuslikul filmifestivalil võitis „Libahunt” parima režissööri ja muusikalise kujunduse auhinna. Koerad preemiaid ei saanud. Mis on ebaõiglane. Loodame, et anti vähemalt konti – muljetavaldavate rollisoorituste eest.

Tiit Tuumalu