Metspirnipuu

Türgi võõrkeelse filmi Oscari kandidaat on kindel vaatamissoovitus. Noor kirjanik Sinan (Aydın Doğu Demirkol) saabub peale õpinguid oma kodukanti Çanakkalesse segaste tunnetega.

Kodukant, mida eemalolek justkui ilustas, rullib aga aeglaselt lahti oma tegeliku pale. Pikkamisi seisab noor kirjanik silmitsi keskpäraste inimeste murede ja katsumustega. Avanevad inimtüübid, kelle meisterlikke rolle on lihtsalt nauding jälgida. Luuserist šarmika isa Idrise mängurlus ja võlad; paljukannatanud kibestunud ema; suure suuga poliitik, kellelt peale suure jutu tegelikku abi Sinani “Metspirnipuu” käsikirja avaldamisele pole; kunagine kallim, kelle salapärane ja metsik käitumine endiselt rohkem küsimusi kui vastuseid annab; võimude ees pugev “kirjandushuviline” ärimees; tavalised tühist elu elavad endised kambajõmmid, kes oma tähtusetust macholiku ärplemise taha peidavad… Selgub, et ajalooliselt suure tähtusega piirkond, endine Trooja ning Esimese maailmasõja Dardanelli lahingute keskpunkt, on uuel ajal pisikeste inimeste piirkond, kus erakordsete ambitsioonidega palju teha pole.

Auhinnatud Türgi režissöör Nuri Bilge Ceylan  joonistab läbilõike Türgi ühiskonna inimtüüpidest välja suurepäraselt, peaaegu dokumentalistlikult. Tabavatest dialoogidest jooksevad läbi absoluutselt kõik teemad, mille käsitlusi tänapäeva Türgi kunstimaastikul kohata võib – modernsus vs vanamoodsus, kirjanduse roll, armastus, realism vs unistuste elu ja seda kohati lahedas ühiskonna üle teravat nalja viskavas toonis. Kuid iroonia kasvab filmi lõpuks üle küsimuseks – ehk on Sinanil isaga rohkem ühist, kui ta isegi arvab? Aga äkki on hoopis ühiskonnakorraldus see, mis inimestest kaotajad vormib?

Visuaalselt on samuti tegu meistriteosega – alates sipelgatega kaetud beebist, kes lõunauinakut magab, kuni erootilise stseenini, mis lõppeb kui piitsahoop – kõik see segatuna pastoraalsete kaadritega Anatoolia maastikest, lühidalt, üks kontrast teise järel. Nuri Bilge Ceylan ütles intervjuus, et selle filmiga tahtis ta avada ja analüüsida inimsuhete erinevaid tahke ja inimloomust. Ilmselgelt see õnnestus: 2018. aasta Cannes’i filmifestivalil võeti film vastu püstijalu aplausiga.

Hille Hanso