Nukitsamees
Õde-venda Iti ja Kusti eksivad marjul käies metsa ja kui läheb pimedaks, satuvad nad nõiamoori küüsi. Moor paneb lapsed oma majapidamises varahommikust hilisõhtuni rasket tööd tegema – Kusti peab rohima peenraid ja talitama sigu ning Iti hoidma kollipere kasvatamatut pesamuna. Väike Iti näeb kiusliku jõmpsikaga palju vaeva, aga tal jätkub kannatust ja tasapisi taltub ka Nukitsamees, keda Iti nii kutsub peas kasvavate sarvemuksude tõttu. Kui metsaasukad tõttavad perepoegade Mõhu ja Tölpa leitud rahapada välja kaevama, õnnestub lastel kollide juurest põgeneda. Väike Nukitsamees ei taha lastest maha jääda ja nad otsustavad ta endaga kaasa võtta. Iti ja Kusti kodu on aga hoopis teistsugune kui elu metsas ja Nukitsamees peab otsustama, kuhu ta õieti kuulub.
Kui “Nukitsamees” 1981. aastal ekraanidele jõudis, ei oldud eesti filmis midagi sellist vist veel nähtud. Eriefektidega fantaasiaküllane muinasjutufilm, milles meie parimad näitlejad kollitavad pimedas kinosaalis lapsi! Nõidused, tagaajamine ja õnnelik pääsemine! Kurjus ja headus, ilu ja inetus vastandusid tumeda metsa ja helge kodu kaudu kinoekraanil eriti selgelt. Filmi kestvale populaarsusele aitas kaasa Olav Ehala loodud muusika, mis sarnaselt “Viimse reliikvia” viisidele hakkas elama iseseisvat elu ja jõudis koguni laulupidude repertuaari. Filmi lauludele kirjutas teravmeelsed sõnad Juhan Viiding, tiitrites pole aga mainitud Priit Aimlat, kes kirjutas “Nukitsamehe” dialoogid, millest on pärit mitmed rahva sekka rändama läinud lööklaused.
“Nukitsameest” enam naljalt kinos ei näe, sest film on tõeline lastefilmide (tele)klassika. Mis võiks aga olla ühel suvisel õhtupoolikul mõnusam kui vaadata seda lugu suurelt ekraanilt ning ümiseda kaasa lauludele, mis on lapsepõlvest saati südamesse pugenud?
