Paabulind

Matthias (Albrecht Schuch, “Läänerindel muutuseta”) on pealtnäha perfektne mees, kes on äärmusliku meisterlikkuseni viimistlenud turu vajadustele vastava ümber kehastumise. Kui on vaja kultuurset kaaslast klassikalise muusika kontserdile, siis tasub võtta Matthias käevangu. Või hoopis edukat poega oma juubelil täiuslikku kiidukõnet pidama, et äripartnerite usaldus võita, siis ka selleks sobib kõige paremini ikka tema. Ideaalse soengu, trimmis keha, kutsusilmade ja viisakuse etalonina mõjuv Matthias on üksildust pelgava heaoluühiskonna renditav inimmänguasi, kellest saab kogemata iseenda professionaalsuse ohver. Mida kõrgem on firma heakskiidu reiting, seda tühjemaks hakkab muutuma Matthiase pilk, kuni järsku ta pole enam valmis klientide rahulolu nimel naerugrimasse tegema ega komplimente pilduma pärast seda kui elukaaslane ootamatult kohvrid pakib ja ta maha jätab ning ideaalse elu kuvandisse mõra tekib.

Viimasel Veneetsia filmifestivalil esilinastunud noore austerlase Bernhard Wengeri terav satiir pilkab mugavuse nimel vastutuse käest andnud Viini kõrgkihti, kes peab oma inimõiguseks võimalust südaöösel endale koerake rentida ja muid sarnaseid teenuseid, mis inimlikku lähedusevajadust kaubastavad. Kellele on meeldinud Lanthimose “Homaari” ja Östlundi “Ruudu” või “Kurbuse kolmnurga” must huumor peaks kindlasti ka Wengeri “Paabulinnu” vaatamiseks aja võtma.