Päikesepõletus

Filmiaasta nädalalõpp on aasta alguses toimuv ülevaade lõppenud aasta säravamatest kinopärlitest. See on hea võimalus kostitada end möödunud aasta tippfilmidega ning valmistuda uueks kinoaastaks!

Šotlanna Charlotte Wellsi “Aftersun” on videolõikude ja meenutuste abil jutustatud lugu isa ja 11-aastase tütre ühisest kuurordipuhkusest Türgis.

Vaikselt hakkab olmest välja kooruma tumedus, mis imbub ikka päevavalgele, kui väga seda ka ei üritata maha suruda. Tütar tahab avastama hakata oma piire ja võimalusi naisena, isa aga tundub olevat reivipõlvkonna laps, kellel ei ole õnnestunud päris hästi üleminek täiskasvanute maailma, eriti kui 90ndate keskpaiga soundtrack kogu aeg sugereerib, et “I get knocked down, but I get up again”, või “Oh, lucky you”, peas aga käivad kujutluspildid tantsupidudest koos meeletu püüdega iseend ära kaotada. Pealkiri “Aftersun” viitab aga ilmselt päevituskreemile, kuna ühest küljest suvepuhkus, aga teisalt katse leida leevendust läbipõlemisele kunagistes kuumades pidudes.

See on pilguheit fassaadi taga lagunevasse sisemusse. Kui ümbritseva maailma arvates käib endiselt edasi üks pidev pidu, aga sul on tuled sees juba ammu kustunud. Dokumentaalne ja vahetu visuaalne stiil, ja kiht-kihilt avanev lugu, mida ei suruta peale ja milleni peab ise jõudma. “Aftersun” liigutab ikka sees mingi suure ja sügava kurbuse lahti, mida ei saa lihtsalt minema soovida.

Tristan Priimägi (Cannes 2022)