Pärast päevatööd
Paul Hackett (Griffin Dunne) on Manhattani keskklassi kontoritöötaja, kes on üheksast-viieni aheldatud töö külge ja igatseb oma ellu põnevust. Nüristavast igapäevaelust meeleheitel, leiab mees end järsku Manhattani äärelinnast otsimas salapärast naist (Rosanna Arquette), kellega ta loodab koos ühe meeldiva öö veeta. Saatus aga loobib Hacketti kodaratesse kõikvõimalikke kaikaid ning ühest õnnetust juhusest teise koperdades peab mees endale tõdema, et pärast päevatööd ei saa Manhattanis enam midagi head juhtuda.
See “ühel pöörasel ööl” stiilis lugu haarab vaataja koos Pauliga kaasa kõige hullumeelsemasse öösse, täis underground kunstnikke, meeleheitel ettekandjaid, täiesti segaseid rekkamehi ja kõike muud, mida võib öises Manhattanis kogeda. Pauli luupainajalik odüsseia viib ta ikka ja jälle tagasi samadesse asukohtadesse ja samade veidrate inimeste juurde, heites mehe üha sügavamale ärevuse, paranoia ja süütunde küüsi.
“Pärast päevatööd” oli režissööri jaoks justkui auru välja laskmise moment – selja taga oli värske läbikukkumine filmiga “Huumorikuningas” ning tema suurprojekt “Kristuse viimane kiusatus” oli taaskord peatatud. Kui näitleja ja produtsent Griffin Dunne oma käsikirja Scorsese lauale tõi, haaras viimane kohe võimalusest töötada väiksemahulise musta komöödia kallal, mille tegevuspaigaks oli New Yorgi SoHo linnaosa. Filmi on palju kiidetud just selle eest, kui realistlikult see öist New Yorgi elu kujutab. Scorsese, kes suure osa oma elust just nendel tänavatel veetnud, tunneb end seal koduselt ja ei karda vaatajale näidata, milliseks muutub Manhattan pimeduses.
Ehkki filmi ei saatnud suur kassaedu, peetakse seda siiski üheks Scorsese varjatud pärliks ning see on pälvinud kultusfilmi staatuse. “Pärast päevatööd” tõi Scorsesele Parima Režissööri tiitli 1986. aasta Cannes filmifestivalil.
