fbpx

Pärsia tunnid

Persischstunden
Saksamaa, Valgevene, Venemaa
2020, 2h 7m
Režissöör
Vadim Perelman
Osades
Nahuel Pérez Biscayart, Lars Eidinger
Keel
SAKSA, PRANTSUSE, INGLISE, ITAALIA, FARSI
Subtiitrid
EESTI, VENE

Ukraina päritolu filmilavastaja Vadim Perelmani “Pärsia tunnid” on uskumatuna näiv lugu elutahtest ja lootusest Natsi-Saksamaa poolt okupeeritud Prantsusmaal 1942. aastal. Väidetavalt tõsielulistele sündmustele tugineva filmi keskmes on Belgia juut Gilles, kes pääseb natside koonduslaagrist tänu iseenda tarmukusele ja väljamõeldud keelele. Õnnelike kokkusattumuste rida viib Gilles’i laagri toitlustusülema, ohvitser Klausi juurde, kelle salaunistuseks on avada pärast sõda Teheranis saksa restoran ja ta põleb soovist õppida selleks selgeks farsi keel. Juhusest kinni haarav Gilles teeskleb pärslast ja saab kohustuse õpetada sakslasele keelt, mille ta peab tegelikult käigu pealt välja mõtlema. Uute sõnade leiutamiseks kasutab ta enda loodud mälutehnikat, tuletades sõnad laagri vangide nimedest, sealjuures õpib need moonutatud kujul pähe ka nendesamade inimeste tapmist valvav natsiohvitser. Nii saab farsi keele õppimisest omamoodi farss ning traagiline lugu kaldub ajuti groteski.

Filmis kujutatud peaaegu postapokalüptiline maailm on aga sedavõrd ebainimlik ja õõvastav, et naeruks eriti ruumi ei jää. Ainukeseks õlekõrreks olukorras, kus võileib on väärtuslikum kui raamat, ja kus ei näi kehtivat enam mingid seadused, on lootus inimväärsemale elule. See lootus ühendabki endisest restoranikokast ohvitseri Klausi ja Gilles’i, kes on võtnud endale iraanipärase varjunime Reza. Filmi dramaturgiline liin on ehitatud nende kahe mehe vahel tekkivale sidemele, kus alluvussuhe hakkab tasapisi pea peale pöörduma. Mõlemad tegelased on teadlikud, et olukord, kus nad viibivad, on vale. Klaus pole muud kui karjerist, vaesest töölisperest pärit harimatu mees, kes ei näe oma tuleviku üldsegi mitte sõjaväelase, vaid hoopis ettevõtjana, kuid on teinud rumalusest valesid valikuid. Gilles on seevastu olude ohver, kes on sunnitud tegema üliriskantse valiku selleks, et üldse ellu jääda.

Peaosatäitjad Nahuel Pérez Biscayart ja Lars Eidinger moodustavad juba oma näitlejatüüpidelt sobiva tandemi, mis selle võimudialoogi välja kannavad – Biscayart oma füüsilise hapruse ja suurte sinisilmadega on ilmne vastand Eidingeri jõhkrale rustikaalsele tahumatusele. Biscayart meenutab nii Charlie Chaplinit kui ka Roberto Benignit, kes mõlemad on holokausti teemat ka komöödiažanris käsitlenud. Perelmani filmi ei saa aga komöödiaks nimetada, selleks kujutab ta holokausti konteksti liialt jõhkralt. Kuid žanriline liigitus polegi ju niivõrd määrav, “Pärsia tunde” tuleks pigem näha õnnestunud katsena kujutada Euroopa lähiajaloo julmimat ajajärku uue vaatenurga alt. Üksiku ja arvatavalt üpris erandliku juhtumi läbi osutab Perelman inimese hämmastavale võimele kohaneda ka kõige karmimate olukordadega. Biscayart kehastatud Gilles leiab endas ettearvamatuid ressursse ja viib läbi võimatu isikliku missiooni, näidates, kuidas vaim võib võita võimu ka siis, kui kõik on pääsmatult kadunud. Teiselt poolt osutab “Pärsia tunnid” uskumatule julmusele, mis peitub samuti pealtnäha tavalistes inimestes. Kuulekatest poistest, tüdrukutest, meestest, naistest võivad teatud tingimustel ühtäkki saada mõtlematud käsutäitjad, inimlikkuse vabatahtlikult hüljanud elajad, kes teostavad oma võimuambitsioone läbi tapmiste.

“Pärsia tunnid” kannab seega ka hoiatavat sõnumit. Iseäranis filmi alguskaadrid tuletavad ehmatavalt meelde praegust olukorda pagulastega, keda Euroopa riigid ei soovi vastu võtta. Kui 1930-40ndatel aastatel olid tõrjutud vähemuseks juudid, siis praegu tahavad mitmed poliitikud sellesse süüdlase positsiooni lükata teisi sotsiaalseid vähemusi nagu homoseksuaalid või moslemid. Need on aga laiemad probleemid, mis on “Pärsia tundide” taustsüsteemiks. Perelmani filmile võib ju ette heita mõningast stereotüüpidest kinnihoidmist või isegi Gilles’i loo ebausutavust, kuid see ei vähenda filmi kunstilist väärtust ega mõju. Gilles’i /Reza õnnetu ja süütu silmavaade jääb ka pärast vale farsi keele õppetunde veel pikalt kummitama.

Tõnu Karjatse

Seansid ja piletid
R 4. detsember 20:30
N 17. detsember 18:00
Ei leia sobivat seanssi? Jäta meile teade ning anname teada, kui filmile tuleb kavasse uus seanss. Telli teavitus