Peegelpildis

Muinasjutud on lood, mida meile lapsena räägitakse ning mida me täiskasvanuna enda ümber kõikvõimalikes karakterites taaskohtame.

Režissöör ja stsenarist Laila Pakalniņa on oma isepäiselt filmikeele ja narratiiviga eksperimenteeriva loominguga teinud ilma nii filmifestivalidel, mis jäävad seitsme maa ja mere taha, kui ka möödunud aastal siinsamas PÖFFi programmis dokumentaalfilmiga „Lusikas“ („The Spoon“). Juba 1998. aastal põimis tema Cannes’is linastunud film „King“ („The Shoe“) muinaslugusid ühiskonnakriitikaga. Sedapuhku on „Tuhkatriinu“ järel kord „Lumivalgekese“ käes. Kes meist ei mäletaks kurja võõrasema, kelle halvaendelisusest andis aimdust piiritu eneseimetlus oma peegelpildilt igapäevast kiidulaulu nõudes? Tänapäeval räägivad inimesed regulaarselt oma peegelpildiga kordi rohkem, kui kuri võõrasema seda kogu muinasjutu vältel tegi. „Peegelpildis“ paigutab aga „Lumivalgekese“ maailma jõusaali, kus otsitakse CrossFitist valatud higipisarate saatel vastust küsimusele, kes on kõige tugevam ja vastupidavam siin ilma peal. Selles loos räägivad kõik ühtviisi oma peegelpildiga, milleks on kelmika mänglevusega asetatud vaataja perspektiiv. Mida näeb inimene, kes vaatleb ainuüksi iseennast, ja mis jääb selle kõige taustal märkamata? „Peegelpildis“ serveerib vastuseid kõrgel kunstilisel tasemel, pelgamata seejuures absurdihuumori pikantsust.

Elise Eimre