Peep Puksi lugu

Portreefilm vanast filmitegijast, kes vaatab tagasi kadunud ajale, filmidele, mis teda saatnud, ja kaaslastele, kelleta poleks seda kõike olnud. See on üks tahk Eesti esimese sõjajärgse põlvkonna loost ja omapärase eesti dokumentaalfilmi sünnilugu. Film elust, mälust ja kultuuri katkematusest.

Peep Puks on teinud režissöörina 61 tõsielufilmi ja autorina ligi 40 telesaadet. “Vaadates tema filme 1969. aastast peale, mõistan korraga, miks Eesti saavutas taas iseseisvuse ja nii loomulikult,” kirjutas filmikriitik Jaan Ruus temast. “Sest uurides rahva elamise jõu allikat, on Puksil õnnestunud seda eestluse elujõudu oma filmides peegeldada. Otsides enda jaoks elamise jõudu, on ta leidnud üles rahva elujõu allikad.”

Enne dokumentaalfilmi linastub Peep Puksi film “Kuuvikerkaar”, mis on inimlik, soe ja poeetiline film sugupõlvest, kes ei tunnista töös aastaid, vanadust ega väsimust, kellel on õnnestunud tabada igapäevases imet, süveneda inimestesse, sulada loodusse, näha maailma nagu ta on – ja armastada teda.