Põrgupõhja uus Vanapagan (1964)
Tammsaare viimane romaan “Põrgupõhja uus Vanapagan” on komplitseeritud tippteos, kus on läbi põimunud ürgne realism, grotesk, allegooria ja satiir. Kõigil sündmustel on suur tähenduslikkus ja mastaap ning lugu maa peale tulnud vanapaganast, kes tahab õndsaks saada, mõjub aktuaalsena ka täna.
Inimesena maa peale minnes on Vanapagan kindel, et töö ja allaheitlikkuse läbi on sealses elus võimalik õndsaks saada. Tema naabrimees Kaval-Ants peab seda veidruseks, mis tema isiklikke plaane siiski ei takista. Antsu abi ja nõu Põrgupõhja elu korraldamisel läheb Jürkale, tema naisele Juulale ja nende lastele väga kalliks maksma, kuid Jürkal jätkub pikka meelt ja usku oma eesmärgi saavutamisse – kuni päevani, kus Ants leiab, et enam pole tal Jürkast mingit kasu.
„Põrgupõhja uus Vanapagan” valmis kahe režissööri, Jüri Müüri ja Grigori Kromanovi, koostöös. Grigori Kromanov oli režissöör, kes oskas meisterlikult töötada näitlejatega, Jüri Müür määras tehnilise režii, pani paika kaameratöö ja valgustuse. Nende kahe režissööri koostöö osutus mitmes mõttes millegi uue alguseks eesti filmikunstis, märkides modernismi jõudmist eesti filmikeelde.
