Põrgupõhja uus Vanapagan (1977)
Tammsaare viimane romaan on olnud suurepärane materjal edasisteks tõlgendusteks. Sellest on tehtud mängufilm, mitmed suurepärased teatrilavastused ning ooper. Jaan Toominga 1976. aasta lavastus Vanemuises kujunes pea sama tuntuks ja kultuslikuks kui Tammsaare romaan.
Lavastuse filmiversioon sellest ei ole aga sugugi pelk teatrietenduse ekraniseering, vaid pigem režissööri heiastus toonasest lavastusest ning soov sulatada teatrifluidum filmikeelde. See sündis ajal, mil Evald Hermaküla, Jaan Toominga, Ülo Vilimaa ja Mati Undi juhtimisel kujunes Vanemuisest eksperimentaalsete teatriuuenduste keskus. Ka filmis on palju elemente, mida varem oli alati teisiti tehtud. Modernse kaamerakeelega, omas ajas uuenduslikus filmis on lavapilti isegi välditud, fookuses on suured plaanid, mis kaotavad distantsi ja sunnivad vaatama tegelaste sisemusse. Kas inimene võib ja tahab õndsaks saada? Kas inimsool on tulevikku?
Jaan Toomingast oleks kujunenud Eesti omanäolisemaid ja tugevamaid filmilavastajaid, kui ta oma teekonda kinos oleks jätkanud. Ent vähesedki tema käe all valminud linatööd kuuluvad kodumaise filmitoodangu põnevasse paremikku. Võib öelda, et “Põrgupõhja uus vanapagan” on kultuuri- ja teatriloost huvitatuile kohustuslik vaatamine.
