Praha Kevad: “Oratoorium Prahale” ja “Peost ja selle külalistest”
ORATOORIUM PRAHALE (1968, R: Jan Nemec)
“Oratoorium Prahale” on mõjuv märgiliste poliitiliste sündmuste jada portreteeriv dokumentaalfilm. Režissöör Jan Nemec asus algselt tegema filmi Praha kevadest, soovides näidata kommunistliku Tšehhoslovakkia esimesi samme demokraatia suunas. Entusiastlikult võeti üles kaadreid Praha tänavatele jõudnud seninägematust vabadusest, taas tärganud rahvuslusest ja kontrakultuuri ilmingutest. Filmi teema muutus kardinaalselt, kui Praha tänavatele jõudsid Nõukogude tankid. Keegi filmitegijaist ei oleks võinud arvata, et Nõukogude armeest jäävad maha verised tänavad ja noorte protestijate surnukehad. Ning lõpuks näitab “Oratoorium Prahale” hoopis seda, kuidas rahu pöördub vägivallaks ja kaoseks ning lootustest saavad illusioonid.
Loomulikult keelati “Oratoorium Prahale” näitamine kohe, ent sellegipoolest avaldas film omas ajas suurt mõju. Materjal õnnestus toimetada salaja välismaale ning film esilinastus 1968. aasta New Yorgi filmifestivalil. Kuna film sisaldas väheseid autentseid jäädvustusi Nõukogude Liidu juhitud sõjalisest sissetungist Prahasse 1968. aastal, oli see üheks esimeseks tõendusmaterjaliks sellest, et Nõukogude armee ei olnud Tšehhoslovakkiasse “kutsutud külaline”. Kaadrid said tuntuks üle maailma ja neist sai ideoloogiline relv Nõukogude poole invasiooni õigustavate propagandakaadrite vastu.
Kuigi tänase maitse jaoks võib film tunduda veidi lihtsustav ja sentimentaalnegi, on ometi tegemist suurepärase materjaliga, et mõista, mis 1968. aastal Tšehhoslovakkias tegelikult toimus.
Filmi autor Jan Nemec kanti musta nimekirja ja ta lahkus 1974. aastal Tšehhoslovakkiast. Järgmise professionaalse filmi tegi ta alles 1990. aastal. Aastatel 1974-1989 elas Nemec Saksamaal, Pariisis, Hollandis, Rootsis ja USAs. USAsse jäi Nemec kaheteistkümneks aastaks. Omamata võimalust töötada traditsioonilises kinos, oli ta üks esimesi, kes filmis videokaameraga pulmi, salvestades muu hulgas ka näiteks Rootsi kuningliku perekonna pulmad.
Siim Angerpikk
PEOST JA SELLE KÜLALISTEST (1966, R: Jan Němec)
Üks tšehhi uue laine kuulsamaid filme valmis 1966. aastal. Vähestel filmidel on õnnestunud kujutada ja läbida tollase režiimi absurdsust sedavõrd napil ja drastilisel moel.
Jan Němeci tragikoomiline minimalistlik mõistulugu tegeleb varjatud võimumehhanismidega. Seltskond metsas piknikut nautivaid heal järjel kodanikke kohtub leebelt naeratavate, ent ähvardava olekuga hallides ülikondades meestega, kes kutsuvad neid lähedalasuva järve äärde. Enne kui keegi mõistab, mis toimub, on seltskond sattunud kummalisele ülekuulamisele, mida juhib noormees, kes nimetab ennast Rudolfiks. Kõik toimub justkui mänguna, kuid asjad lähevad tõsisemaks, kui üks külalistest keeldub kaasa mängimast. Mees püütakse kinni ja pekstakse läbi. Seejärel “päästab” seltskonna viisakas valges ülikonnas mees, kes kutsub neid enda korraldatud peole, kust nagu peagi selgub, on parem mitte lahkuda. Varsti ilmnevad kogu olukorra ebameeldivad paradoksid: peol osalemine on vabatahtlik, aga keegi ei tohi keelduda. Igaüks võib lahkuda, aga seda peetakse peoperemehe solvanguks. Algse sõbraliku atmosfääri asemele asuvad pinge, ebakindlus ja ohutunne. Ja kui üks vaikiv külaline otsustab lahkuda, korraldatakse talle jaht…
Film on täis kummalisi vastuolusid. Tegevus toimub vabas looduses, ent ometi on valdav tunne klaustrofoobne. Siin ei juhtu pealtnäha midagi hirmsat, ent varjatult kasvab ärevus, mis tekib sellest, et pole võimalik astuda ühtegi sammu, mis ei nõuaks kellegi heakskiitu. Filmi kaadrid on sageli peaaegu märkamatult tasakaalust väljas ja montaaž ootamatu. Valitseb veider segu kuivast huumorist ja rõhuvast hirmust. Němec on ühe oma mõjutajana viidanud Kafkale ja filmi võib näha püüdena leida kinematograafilist analoogi tema proosale.
Totalitaarsest võimust rääkiva sümbolistliku mõistuloo sünni juures oli režissööri Jan Němeci kõrval samavõrd oluline roll ka tema tollasel elukaaslasel, stsenaristil ja disaineril Ester Krumbachovál. Ester Krumbachová oli tšehhi uue laine mõjukamaid tegelasi, olles muuhulgas ka mitmete Vera Chytilová oluliste tööde kaasstsenaristiks.
“Peost ja külalistest” valmis 1966. aastal, kuid jõudis üürikeseks ajaks ekraanile kaks aastat hiljem, Praha kevade käigus. 1973. aastal keelati filmi näitamine Tšehhoslovakkia kommunistliku režiimi poolt “igaveseks ajaks igavesti”.
Siim Angerpikk
