Praha Kevad: “Valerie ja tema imede nädal”
Sürrealistlik, värviküllane ja tugevalt erootiliste sugemetega “Valerie ja tema imede nädal” on ehk tšehhi uue laine visuaalselt kõige ilusam ja fantaasiaküllasem film. Jaromil Jireši 1970. aastal valminud tööd peetakse laine viimaseks suursaavutuseks, mis maailma ekraanidele jõudis.
Oma esimest kuupuhastust kogev Valerie leiab end sürreaalsest ja fantastilisest maailmast, kus ühte sulavad armastus, hirm, seksuaalsus ja religioon ning kõike näidatakse lummavalt lüürilise grotesksusega. Filmi 13-aastane peategelane näib olevat sattunud muinasjuttu, kus täiskasvanuks saamine käib käsikäes unenäoliste kohtumiste, nõidade, vampiiride, veidrate preestrite ja maagiliste esemetega, milleks võivad osutuda tema enda kõrvarõngadki. See on täiskasvanuks saamise lugu, millesse on pikitud hirmuäratavaid hetki, kui Valerie on muutumas teiste iha objektiks. Mittelineaarse struktuuri ja tegelastega, kes silmapilgu vältel ühest teiseks muunduvad, meenutab “Valerie ja tema imede nädal” paljuski unenägude irratsionaalsust. Tänaseks on ainulaadsest filmist saanud kultusteos, mida on korduvalt näidatud paljudel festivalidel ja mis on ikka ja jälle filmiuurijate kõneaineks.
Filmi ei keelatud küll kunagi otseselt ära (nagu juhtus režissöör Jireši eelmise filmiga “Nali”), ent seda tsenseeriti ja marginaliseeriti tugevalt. Näiteks keelduti filmi välisfestivalidele lubamast.
Film põhineb Tšehhi sürrealistliku poeedi Vitezlav Nezvali 1935. aastal kirjutatud samanimelisel romaanil (ilmus trükis 1945). Autor oli Tšehhi üks kõige enam ülistatud kommunistlikke poeete ja 1920. aastate nn poetistide liikumise aktiivne liige.
Lisaks režissöör Jiresile oli oluline roll ka kunstnik ja kaasstsenarist Ester Krumbachovál, kes lõi kaasa mitmegi teise tunnustatud uue laine töö juures (Vera Chytilová “Kirikakrad” või Jan Němeci “Peost ja külalistest”). Krumbachová loodud külluslikult kaunis keskkond pakub algusest lõpuni silmale vaid naudingut.
On raske öelda, kas “Valerie ja tema imede nädal” on fantasy, horror, soft-porn või art-house kino. Ta on kõike seda ja samal ajal midagi hoopis muud. Tšehhi uue laine filmide asjatundja Peter Hames on soovitanud lasta filmil end lihtsalt üllatada – heita kõrvale igasugused konventsioonid ja võimaldada kujutluspiltidel end kaasa viia ning vastu kajada.
Enrico Barone
