Sherlock Jr.
Pole just iga päev, kui saad tähistada oma (uue) lemmikfilmi 100. juubelit. Kutsume teid seks puhuks spetsiaalselt valminud film-kontserdile.
Filmi autoriks üks kolmest suurest tummfilmikoomikust – Buster Keaton, sündinud meelelahutaja – kes naerutas publikut oma pere ränd-shows laval igale poole kukkudes juba kolmeaastaselt. (Väikese Busteri seljale õmmeldi kohvrisang, et isal oleks ikka parem poissi igale poole lennutada – oh aegu.) Teismelisena jõudis Keaton filmikaamerate ette ning 1920ndatel näitas ta režissöör-koomik-kaskadöör-naljakirjutajana täielikku tipptaset. Kinoajalugu tunneb teda kui ühte julgeimat näitlejat, kes ei kartnud kõrgeid kukkumisi ega muud kaelamurdvat. Samuti oli ta andekas kaamera taga. Sündinud filmikunstiga samal aastal, sai temast üks suuremaid teerajajaid komöödias filmimeediumi võimaluste ära kasutamises. Keaton tegi komöödiat, mis ei sündinud pelgalt näitemängust, vaid ka montaažist ja kaamera oskuslikust paigutusest. Keatoni geniaalsust on tunnistanud ka nt Orson Welles, kes kutsus teda kõigist klounidest suurimaks, ning Salvador Dalí, kes ristis ta filmid „puhtaks poeesiaks“.
Buster Keaton on tuntud oma nn kivinäoilmega karakteri poolest, kes sattus kinolinal sadadesse sekeldustesse. Ühed meeldejäävaimad on tema seiklused projektsionist-amatöördetektiivina 1924. a filmis „Sherlock Jr.“. Meie peategelane lavastatakse süüdi varguses ja ta peab appi võtma oma parimad detektiivioskused, et leida tõeline kurikael. Loos leidub lihtne lugu Poisist, kes armastab Tüdrukut, aga muidugi saab nautida ka metsikuid tagaajamisi, juveelivargust, unenäo-sürri ning filmi filmis. Keatoni detektiivilugu saavutab sellise mänguhoo, et hoia piip ja prillid.
Elektriteatris linastub film spetsiaalselt seansiks loodud helisaatega! Muusika autoriks on Katrin Aller ning muusikuteks Tartu omad pillivõlurid:
Riste Kaaret – flööt
Kaarel Nõmmela – saksofon
Hanna-Ingrid Nurm – kontrabass
Anu Jaagosild – klaver
Helilooja Katrin Aller tummfilmi muusikast:
Tummfilmi helindamine on suur tükk nuputamist ja tööd, sest sõnalist vaheldust ju pole ja kõik kuuldeline jääb üksnes muusika kanda. Teisipidi võttes on 45 minutit väga pikk aeg, et heli suudaks ekstra detailselt kujutatavat peegeldada. Seetõttu loobusin sündmustiku “otsetõlkest” muusikasse ja kirjutasin suhteliselt pikemaid stseene. Püüdsin helikeeles kopeerida toonast ajavaimu, unustades täielikult tänapäeva. Karakterilt domineerib antud filmi puhul aktiivne ja koomiline külg, aga on ka paar magusamat romantilisemat hetke, nii et sain lustida end saja aasta taguse helilooja rolli panemisega.
PS! Kõigi kuulduste kohaselt on film suur hitt igas vanuses filmisõprade seas.
