Trammisõit Jeruusalemmas

Vahest kõige vastuolulisem ja sageli tsenseeritud juudi režissöör Amos Gitaï kasutab piiratud ruumi metafoorina kohalikku trammi, et teadvustada jätkuva Iisraeli-Palestiina konflikti keerukust. Ta on seda teemat varemgi käsitlenud nii oma dokumentaal- („Field Diary”, „West of the Jordan River”) kui ka mängufilmides („Rabin, the Last Day”), ent seekord on ta otsustanud kujutada igapäevaelu optimistlikes ja erksates värvides. Viimaks ometi tahab Amos Gitaï panna vaatajat naeratama!

Linnatramm alustab oma igapäevast teekonda juudi surnuaia Mount Herzli lähedalt Lääne-Jeruusalemmas, möödub seejärel vanalinna müüridest ja palestiinlaste elurajoonidest ning jõuab lõpp-punkti Pisgat Ze’evis, mis kuulub Ida-Jeruusalemmas Palestiina aladele. Nähtamatuks jääv konduktor uurib uudishimulikult laia reisijaskonda ja silmitseb nende näoilmeid. Inimesed räägivad omavahel seitsmes eri keeles ja esindavad kolme eri usundit. Üksteisele võõrad, eri riikidest pärit inimesed on trammisõidu ajaks kokku liidetud – nad räägivad poliitikast, meelelahutusest, usust, isiklikest asjust, muredest ja rõõmudest; loevad luulet, tsiteerivad raamatuid, laulavad, naljatavad, mängivad, vastandavad ja lohutavad üksteist.

Edvinas Pukšta