Twin Peaks. Tuli, kõnni minuga
Laura Palmer elab kaksiselu: avalikkusele kehastab ta korralikku kooliõpilast, tegelikult aga teeb narkootikume ning kehastub öö varjus nümfomaani kalduvustega peoloomaks. Lisaks tundub tüdruku kodus olevat asi käest ära ning tema ja ta isa Lelandi vahel tundub olevat enamat, kui sünnis oleks. Leland tundub aeg-ajalt muunduvat hirmuäratavaks vaimolendiks Bobiks, kes Laural luupainajana külas käib.
„Twin Peaks: Tuli, kõnni minuga“ on eellugu kaks hooaega kestnud „Twin Peaksi“ telesarjale. Kui sari algab Laura Palmeri saladusliku mõrva ja selle uurimisega, siis filmis näidatakse Laura kümmet viimast päeva ja sündmusi, mis mõrvani viisid.
See on David Lynchi kõige enam valesti mõistetud ja seetõttu ka väga alahinnatud töö. Ilmselt on võimatu võidelda kiusatusega lugeda seda kui „Twin Peaksi“ sarja, sest tegelased on ju samad ja lood omavahel seotud, see katse aga lõpeb pea paratamatult pettumusega, sest toon ei tundu klappivat ja siin pole ka sarja tavapärast ladusat teravmeelsust. Kui aga sellest eelarvamusest lahti lasta, selgub, et Lynch on vaatajast taas sammu ees nagu alati. Selle asemel, et sisse töötatud kaubamärgi peal lihtsalt liugu lasta ja vastata kõige lihtsamatele ootustele, on Lynch sama sildi all suutnud teha ehk oma kõige kurvema ja valusama filmi, mis räägib intsestist, sellega kaasnevast traumast ning trauma nähtudest ning püüdest sellega omal käel toime tulla.
„Twin Peaks: Tuli, kõnni minuga“ näitab väga hästi seda, kuidas traumaatilise kogemuse protsessimiseks käivitab inimese mõistus erinevaid kaitsemehhanisme, ning seda, kuidas traagilisi sündmusi kuvatakse väljapoole. Loomulikult on siin omajagu lynchilikku sürrealismi, mille tõlgendamisega võib väga lihtsalt kinni jääda. Osad pealtnäha sürrid võtted on aga väga kõnekad, näiteks inimeste haihtumine osades stseenides (poleks justkui olnudki tegelasi, ja seega ka sündmusi), ning eri reaalsustasandite kokkusulamine. Viimane on Lynchil muidu tavaline võte kõnetada maailmu, mis asuvad meie tegelikkusest väljaspool, kuid siin filmis omandab see hoopis uue tähenduse – kui mõistus üritab erinevat infot pakendada üksteisest isoleerituna, võivad teatud momentidel need erinevad tegelikkused siiski seguneda, seda enam siis, kui probleemiga ei tegelda.
Sarjast tuttavad näitlejad teevad head tööd nagu ikka, aga peategelaseks on siin hoopis Laura Palmer, kes sai sarjas ekraaniaega vaid unenäostseenides ja mälestuspiltides, ent täidab siin ekraani peaaegu kogu aeg. Sheryl Lee ületab end Laura rollis täielikult ja teeb uskumatult tugeva draamarolli, mida justkui poleks temalt oodata osanudki. Samamoodi nagu ei osanud Twin Peaksi elanikud omistada mingeid sügavamaid kihte blondiinile Laura Palmerile, mis aga siin kõik pimeduse varjust välja kooritakse. „Twin Peaksi“ algsed kaks hooaega, 2017. aasta comeback-hooaeg ja see täispikk film kokku teevad „Twin Peaksi“ saagast Lynchi kõige intrigeerivama ja mitmekülgsema teose.
Tristan Priimägi
