Üht kaotust igavesti kandsin

Eestis elavale emale teeb muret Ladina-Ameerikasse kadunud narkosõltuvuses poja Lauri saatus, sest juba pool aastat pole nad omavahel suhelnud. Kohalikult politseilt abi saamata palub ta oma tütrel Eeval sõita Laurit otsima. Keerulistele suhetele vennaga vaatamata suundub Eeva koos abikaasaga Bogotasse, kus nad ametivõimude abile lootmata asuvad koos filmi režissööri Carlos Lesmesega küsitlema kohalikke tänavaelanikke ja nende abistajaid.

Teekonnafilmi stiilis dokumentaaljutustus avab sissevaate narkosõltuvuses inimeste maailma. Sündmusteahela jäädvustamisele lisanduvad näitleja esituses Lauri kirjad emale ja Eeva kommentaarid enda üleelamistele. Õe halastamatutele realistlikele hinnangutele vastanduvad poeetilised ja diskreetsed kaadrid, mis koos vastava muusikalise kujundusega moodustavad tundelise rännaku.

Režissöör Carlos Lesmes pälvis filmi eest Eesti Dokumentalistide Gildi kolleegipreemia. 2021. aasta Eesti filmi- ja teleauhindade galal nimetati “Üht kaotust igavesti kandsin” aasta parimaks dokumentaalfilmiks ning filmi monteerinud Hendrik Mägar parimaks montaažirežissööriks.

Film pälvis Eesti Filmiajakirjanike Ühingu poolt välja antava Neitsi Maali preemia.