Event Horizon
Pärast seitset aastat on kosmoselaev Event Horizon ei tea kus kohast tagasi. Ja muidugi on vaja minna uurima, kus ta siis nüüd täpselt käis ja mida seal nägi. Astrofüüsikas on event horizon mõiste, millega tähistatakse piiri, millest edasi toimuvad sündmused vaatlejat ei mõjuta. Mis iganes ka ei juhtuks, sina oled kaitstud, seni kuni sa sellest piirist üle ei koperda. Nii et kosmonaut, kelle väljaõppe hulka kuulub ilmselt ka mingil tasemel astrofüüsika võiks jääda korraks mõtlema, kas tasub minna ja hakata torkima midagi, mis selliselt nimetatud on. Et võibolla see nimi ei ole juhuslikult valitud. Võibolla see piir on seal asja pärast. Tsiteerides siinkohal Jeff Goldblumi: „…your scientists were so preoccupied with whether or not they could that they didn’t stop to think if they should.“
Sama mõttetera oleks võinud silmas pidada ka stuudiobossid, kes lavastajale Paul W.S. Andersonile monteerimiseks tavapärase kümne nädala asemel kuus andsid ja kuna kaks sellest veel lisavõtete peale kulus otsustasid, et väga toorest 130 minutilisest versioonist oskavad nad vabalt ise 96 minutilise kinoversiooni kokku lõigata. Ning kui siis hiljem osutus, et sai natuke palju nuditud ja võiks ikkagi Paulil lasta oma nägemus kokku lõigata, selgus kurva tõsiasjana, et seda välja lõigatud materjali ei ole enam. Muuhulgas siis ka olulist osa sellest „The Freaks“ (1932) ja „Caligula“ (1979) suunas (alateadliku) kummarduse tegevast stseenist, kus Event Horizoni eelmine meeskond „lõõgastus“. Rõhk sõnal eelmine.
Ehk siis põhiline teema, millega Event Horizon tegeleb on see, et mis hetkel saab elutervest uudishimust eluohtlik. Igasuguseks arenguks on loomulikult uudishimu vaja, ikka on vaja katsetada, et mis siis juhtub kui see ümmargune kivi otsast natuke teravamaks ihuda ja puust toki otsa siduda. Äkki on millekski kasulik. Võibolla tasub aga esiteks selle terava kiviga vastu teist kivi toksta, mitte isendale kuklasse. Kogu selle avastamisrõõmu ja katsetamisjulguse kõrval peaks ikkagi enesealalhoiuinstinktile ka koht jääma. Kõiki ideid ei ole vaja praktikas teostama hakata, mõne väljakutse võib rahulikult põrgusse saata.
– Kalver Tamm
