Viimase vindi peal

Kolm päeva ja ööd Manhattani kiirabiarsti Frank Pierce’i (Nicolas Cage) elust. Pierce’il tuleb võidelda unetuse ja magamatuse, paranoia ja hallutsinatsioonide, bürokraatia ja depressiooniga. Seda kõike läbi öide New Yorgi kihutavas kiirabiautos.

See, et Martin Scorsese on oma elu sidunud New Yorgiga, mõistab igaüks. Kui tuli ettepanek minna koos De Niroga Kariibi Saint Maarteni saarele „Raevunud härja“ käsikirja ümber kirjutama, vastas ta, et tunneb vaid üht saart ja see on Manhattan. Ometi pole Scorsese Manhattan „Friendsi“ õdus nurgake või Woody Alleni intellektuaalide paradiis. Öösel ärkab hoopis teine universum, mida asustavad hullud, hälvikud ja katkised inimesed. Nad kõik vajavad abi, ja tõelise samariitlasena püüab Pierce seda neile kõigile ka pakkuda. Või ehk ei kannustagi teda ligimesearmastus, vaid püüd heastada kunagi tehtud vigu, mis teda öisel teekonnal kuidagi ei taha maha jätta.

„Viimase vindi peal“ on kõige puhtam sulam nii Scorsesese kui stsenarist Paul Schraderi stiilist. Schraderi üksik mees võitlemas oma deemonitega ja püüdmas maailma paremaks teha kasvõi enesehävituse hinnaga, Scorsese öises New Yorgis, otse sündmuste keskel keerutava kaamera ja kiire, epileptilise montaaži ning eredates välkudes visuaal(d)efektidega, mis väljendavad pildis edukalt Pierce’i füüsilist ja vaimset seisundit. Kui kõik on nihkes ja paindes, siis mille järgi peaks üldse sihti seadma? Aga see film ei ole New Yorgist, on kinnitanud Scorsese ise. „See räägib kannatamisest ja see räägib inimlikkusest. Sellest, milline on meie roll elus“.

„Viimase vindi peal“ jäi kinos tublisti miinusesse, kuid monteerija Thelma Schoonmakeri arvates on see Scorsese kõige alahinnatum film. Peaks teda usaldama, ta on ju Scorsese filme nende kokkupanijana ilmselt maailmas kõige rohkem näinud.

Tristan Priimägi