Viimsel hingetõmbel

“Kino ei ole unistus või fantaasia. Kino on elu. Ma ei näe vahet filmil ja elul. Need on üks ja seesama.” J.-L. Godard

13. septembril lahkus meie seast kino üks isadest Jean-Luc Godard. Süütame tema mälestuseks üheskoos sigareti.

Godardi esimene täispikk film “Viimsel hingetõmbel” on prantsuse “uue laine” nurgakivi.

Mõrvas tagaotsitava sarmika Micheli (Jean-Paul Belmondo!) ja ameeriklannast lehemüüja Patricia (Jean Seberg) armastusele keskenduvat võluvat linateost on nimetatud kõigi aegade “coolimaks” filmiks.
Pariisi bulvaritel kulgevas loos on kasutatud kõiki hiljem “uuele lainele” iseloomulikuks saanud tehnikaid, alates improviseeritud dialoogist, hüppavast montaažist, käsikaamerast ja laisast narratiivist kuni stuudioväliste võteteni.
Nakatavast elujõust pulbitsev film sisaldab Godardile omaselt ka tihedalt vihjeid filmiajaloole, popkunstile ja muusikale – Picassost Renoirini ja Mozarti klarnetikontserdist prantsuse popini.

Plahvatuslikku publiku- ja kassamenu, mis järgnes filmi esilinastusele, ei osanud mitte keegi ette näha. Kõige vähem Godard, kes oli samavõrra hämmeldunud oma esimese filmi peadpööritava edu üle, märkides: “Enda arvates tegin ma hoopis teistsugust asja, aga noh – nüüd on vähemalt selge, kuidas see filmitegemine tegelikult käib!”.