Friigifilmid

1970. aastate alguses populaarseks saanud keskööfilmidest on praeguseks kujunenud kultusfilmide sünonüüm. Suurte filmistuudiote rahastuseta jäänud B-kategooria režissöörid pidid leidma mooduseid, kuidas oma loomingut vaatajateni viia – tehes kompromisse nii filmide tehnilises kui ka loomingulises pooles. Lootus filmide edule oli küll väike, kuid siiski olemas, seega lähtuti tihtipeale rohkem põhimõttest “kvantiteet” kui “kvaliteet”. Peavoolu filmidele vastanduvate teoste linastamine lõi seansside ümber erilise õhkkonna – julgustati filmide korduvat vaatamist ja vabat sotsiaalset suhtlemist, millega kaasnes vastuseis käibel olevatele kultuurilistele trendidele.

Kultusfilmid võivad olla mis tahes žanrist, kuid tegelikult kipuvad nad tekkima ikka n-ö halva kuulsusega žanritest nagu õudus ja ulme. Need filmiliigid on võrreldes peavooluga küll marginaalsed, kuid neil on ülimalt tugev kultusjärgimine.

Soovime vaatjatele pakkuda võimalust filmidele kaasa elada ja kinosaalis südamest naerda nii, et keegi end sellest häirituna ei tunneks ega viltu vaataks. Filmid, mis on nii halvad, et nad muutuvad seeläbi heaks, on sedasi käitumiseks igati sobivad kaaslased.

Friigifilmiõhtud toimuvad tavaliselt üks kord poole aasta tagant. Sõltuvalt sellest kui tihti me häid jaburaid filme leiame.