LEIDA LAIUS 100

Leida Laius (1923 – 1996) on läbi aegade olulisemaid Eesti režissööre. Kodumaine filmimaastik ei oleks see, mis ta on, kui sealt puuduks Laiuse looming. Laiuse filmipärand ei ole suur mitte mahult, vaid kaalult.

Tänases vaates moodustab Laiuse mängufilmipärand ühtse terviku, kus eri filmides tulevad ikka ja jälle esile sarnased teemad: tugevad naise lugu, mehe ja naise mõistatuslikud suhted, naiseks ja emaks olemise väljakutsed. Kuna just naiseks olemise temaatika on tema filmides kesksel kohal, on Laiuse filmide mõte praegu ehk ühiskondlikult paremini mõistetav kui varem. Operaator Ago Ruusi sõnutsi tegi Leida Laius seda, mida keegi eesti filmitegijaist polnud varem teinud, lahates psühholoogiliselt inimhinge ja inimsuhteid. Tegi seda nii hästi, et filmilukku on jäänud õige mitme näitleja parimad osatäitmised. Tundlik režissöör pani suurepäraselt mängima nii kogenud näitlejad, algajad kui amatöörid. Parimate seast on ka nii filmide operaatorid (M. Dorovatovski, A. Mockus, J. Garšnek, A. Ruus, A. Iho, J. Sillart) kui heliloojad (A. Pärt, V. Tormis, L. Sumera).

Laiuse filmograafia peegeldab hästi autori ja seeläbi ka eesti filmi muutumist ajas. Kõrvutades L. Laiuse esimest ja viimast täispikka mängufilmi („Mäeküla piimamees“ ja „Varastatud kohtumine”), võib näha, kui pika tee autor on käinud, jäädes samal ajal truuks enda jaoks olulistele teemadele. Režissööri ja operaatori Jüri Sillarti arvates ei teinud Laius ühtegi ebaausat ega konformistlikku filmi.

Retrospektiiv pakub võimaluse kogeda Leida Laiuse loomingut võimalikult terviklikul moel ning näha suurel ekraanil ära kõik tema täispikad mängufilmid. Lisaks neile on programmiks ka kaks dokumentaalfilmi, „Sündis inimene“ ja „Lapsepõlv“, mis kuuluvad eesti dokumentalistika kuldvaramusse ja millel on oluline sisuline seos Laiuse viimaste mängufilmidega „Naerata ometi“ ja „Varastatud kohtumine”.