Öst-West Fest
Külm sõda. Gigandid USA ja Nõukogude Liit katsuvad rammu varisõdades, Hruštšov laamendab kingaga ÜRO peakontoris ning raudse eesriidega lahutatud kinolinadel võitlevad kauboid ning indiaanlased igavestel ideoloogilistel preeriatel ja steppidel. Maa rapub, sadulad leegitsevad – ei ühtki rahupiipu, isegi mitte päikeseloojangut mille suunas ratsutada.
Teisele maailmasõjale järgneval ajal oli vestern, mida võib pidada lausa esimeseks „tõeliseks” filmižanriks, vaikimisi asunud USA-s täitma moraalse šerifi rolli, moodustades seejuures pea kolmandiku (!!!) Hollywoodi filmitoodangust. Esitades ja taasesitades lugusid, mis kinnitasid võitjate maailmavaadet ning positsiooni siin ilmas, tuginesid vesternid aja kokkuhoiu mõttes juba proovitud stereotüüpidele: metsikud indiaanlased, ohustatud naised ning nähtamatud mustanahalised. Haistes raha, asusid selle lääne filmižanriga sotsialismivabariikides dialoogi östernid ehk ida vesternid, mis peamiselt kasutasid seda kui võimalust end Ameerikast eristada või siis niisama jänkisid parodeerida. Lihtsad ja head hõimurahvad, kes ahnetele kapitalistidele vastu hakkavad, kuulsaid kauboisid sponsoreerivad karastusjoogid ning metsiku lääne lõpmatute preeriatega asendatud Venemaa kodusõja ida stepid – sotsialismimaade publik oli vaimustuses.
Seitsmekümnendateks aastateks oli läänes vestern põhimõtteliselt surnud – žanriväsimus, Vietnami sõjas kogetud vägivald (USA kindralid nimetasid Việt Cộngi alasid tihti “Indian Country-ks”) ning siseriiklikud katsumused olid teinud vesternist miski, mis Watergate-i järgsel ajastul enam tõsiseltvõetav ei olnud. Tasa-targu hakkas stuudiote lüpsilehm arenema. 70-date identiteedi-tarbija ja „alternatiivsete elustiilide” sünniga arvati fetišeeritud indiaanlane viimaks ameerika rahvaste sekka ning õige pea mängis Dustin Hoffman kinolinal filmis “Little Big Man” indiaanlast, mis sisult on sama täis klišeesid, kui arvukad indiaanlastega östern-id, milles peaosa täitis õlitatud serbia „indiaalane” Gojko Mitić. Siinkohal tuletaks meelde, et Nõukogude Liidus oli pornograafia keelatud – Mitić täitis auväärt ühiskondlikku rolli. Ent siiski: indiaanlane oli viimaks saanud peategelaseks, kuigi endiselt valge mehe kuues. Klassikalise vesterni, nagu seda on näiteks John Ford-i “The Searchers”, tuhast tõusis revisionistlik vestern, mis veel tänaseni elus. Kunagine sinisilmsus asendus kalgi moraaliga: ükski rahvas pole õel – inimene on. Hruštšovi sula ja Praha ülestõusu mahasurumise vastanduvad mõjud olid idas ühiskonna vastuolud ilmsiks toonud ning see absurdsus peegeldus ka NSV Liidu filmikunstis, mis ühelt poolt lahutas meelt ning kinnitas olemasolevat ideoloogilist riigikorda ning teisalt üritas olla tõsiseltvõetav kunstiliik ja püsida dialoogis ülemaailmsete ajalootrendidega. Mainimist väärib kindlasti tõsiasi, et mida sügavamale Brežnevi aega östern liikus, seda õlisemaks Mitić muutus.
Ivar Murd
