Jüri Järvet 100
Jüri Järvet on olnud rahvusvaheliselt edukaim ja tuntuim Eesti filminäitleja, kelle kohta režissöör Andrei Tarkovski ütles: “Järvet on geenius ja ärge mõelge temast kui tavalisest heast näitlejast. Häid näitlejaid on väga palju, geeniusi aga väga vähe!” Filmid, milles ta mängis, kuuluvad maailma ja Eesti kino kullafondi. Sel aastal möödub Jüri Järveti sünnist 100 aastat ja Tartu Elektriteater toob sel puhul ekraanile kolm filmi tema näitlejakarjääri kõrgajast.
Grigori Kozintsevi “Kuningas Leari” (1971) loetakse parimate Shakespeare’i ekraniseeringute hulka kuuluvaks. Järvet valiti filmi peaosatäitjaks pärast aasta kestnud peaosatäitja otsinguid, kusjuures esialgu ei toetanud režissööri oootamatut valikut eriti keegi. Filmi saatis menu nii Nõukogude Liidus kui välismaal ja Jüri Järvet sai 1972. aasta Teherani filmifestivalil parima meesnäitleja preemia. Tema ebatavaline Lear sai paljudele avastuseks, sest mitmed ei osanud arvatagi, et selles kõhetus ja omapärase välimusega tegelases peitub nii palju kuninglikku võimu ja inimlikku meeleheidet. Pärast võtteid kirjutas Kozintsev, et tal pole olnud kunagi varem olnud võimalust töötada nii suurepärase artistiga.
Andrei Tarkovski kutsus Järveti “Solarisesse” (1971) Kozintsevi soovitusel. “Sain Järvetiga kokku,” kirjutas Tarkovski Kozintsevile, “ning leidsin, et näitlejana on ta lihtsalt geniaalne.” Hollywoodi kosmoseseiklustele vastulausena mõeldud “Solaris” võitis 1972. aasta Cannes’i filmifestivalil žürii eripreemia ning sellest sai kinolegend, mis pole siiani hääbunud. Metafüüsilisi ja inimlikke küsimusi tõstatav film püsib ulmefilmide tippude seas väärikal kohal ja nii mõnegi jaoks on tegemist žanri parima filmiga üldse. Teisi, vastupidi, segavad selle aeglane kulg ja teravad tunnetuslikud dilemmad. Ent igal juhul on “Solaris” tõenäoliselt legendaarseim film, milles mõni eesti näitleja on mänginud. Küllap leidub inimesi, kelle jaoks Eesti ongi maa, kust pärineb Tarkovski “Solarises” mänginud Jüri Järvet. Kui nad muidugi Järveti Eesti-päritolu üldse teavad.
Kui Veljo Käsperi “Viini postmark” 1967. aastal ekraanile tuli, hinnati seda tänases vaates ebaõiglaselt karmilt. Filmi sünnis oli oluline osa Jüri Järveti rollil samanimelises menukas näidendis, ent kuna film lavaversioonist erines, peeti tulemust ebaõnnestumiseks. Aeg on hinnanguid muutnud ja tänaseks kuulub “Viini postmark” kindlalt eesti komöödifilmide klassikasse. Film mugandumisest ja konformsusest ühiskonnas, kus inimesi ideaalis taheti tiražeerida nagu šablooni järgi kaste, kõnetab huvilisi ka nüüd. Ühiskonnakriitikast rohkemgi on aga vaatajaid ilmselt köitnud filmi suurepärased näitlejatööd ja vaimukad detailid. Režissöör Veljo Käsper ütles peaosatäitja kohta: “Jüri Järvetit võib kahtlemata nimetada maailmaklassi kuuluvaks näitlejaks. Ta tunneb suurepäraselt oma võimeid ja töötab väsimatult selleks, et end absoluutsesse häälestusse viia. Selline “häälestus” ongi tema kui näitleja suurvorm.”
Jüri Järvet näitab end neis filmides väga omapärase ja eripalgelise näitlejana, kes töötas tippvormis erinevates žanrides. Tartu Elektriteatri filmivalik klassikalisest tragöödiast filosoofilise ulme ja satiirilise komöödiani annab aimu meie kunagise legendi suurusest. Mis on peatähtis – kõik kolm filmi väärivad vaatamist eelkõige suurelt ekraanilt.
Kui Järvet sai 90, ilmus Kesknädalas lugu: http://vana.kesknadal.ee/g2/
Pille-Riin Purje Maalehes: https://maaleht.delfi.ee/news/
Lustakat lugemist: https://www.ohtuleht.ee/
