Sõpsid

Tead seda tunnet, kui hängid sõpradega sihitult mööda öist linna ja teie jututeemad muutuvad järjest filosoofilisemaks ja tähtsamaks?

Em on Sydneyst tulnud oma vanale sõbrale Jessie'le külla. Neil pole nädalavahetuseks mitte ühtegi plaani – Em'i jaoks ei ole isegi voodipesu (kuigi sõbrannad niikuinii magada ei kavatse). Peale veidi kohmetut taaskohtumist on tüdrukud peagi tagasi oma sõbraliku nääklemise ja jutuvadina keskel. Nende armsad ja siirad vestlused saavad korraliku hoo sisse ning peagi lahatakse sügavaid teemasid ja tehakse banaalseid nalju. 

Noored on mõlemad omal moel eksinud: Em tunneb end oma unistuste töökohas ärakasutatuna ja peab rinda pistma misogüünse õhkkonnaga; Jessie elab peale valusa lahkumineku justkui vaakumis ning ei oska enam kuhugi suunda edasi liikuda. Tüdrukute hängimine suurlinna tänavatel on sihitu, lodev ja rahulik. Jalutuskäikude ja vestluste kaudu õpivad nad tundma nii iseennast kui üksteist, aga ka neid ümbritsevat linna ja selle elanikke.

Film maandub oskuslikult hilise noorukiea ja täiskasvanuelu vahelisele hajusale ja tundlikule ajaperioodile, või, nagu režissöör Sophie Somerville seda tabavalt kirjeldab, „kuidas kahekümnendates eluaastates olemine tähendab pimedasse, sügavasse ja mõttetusse tühjusesse vahtimist“. 

Ometi on film pigem komöödia kui draama, kuna keerulise oleviku analüüs esitatakse kostüümide ja eriefektide, räpi ja improvisatsiooni abil. Ilma suure eelarveta valminud "Sõpsid" on suure südamega väike film, mis avaldab armastust nii suurlinnaelule kui ka elu keerukuste kiuste püsima jäänud sõprusele.